Eesti haridus nõukogude okupatsiooni ajal

Arvatakse, et Teises maailmasõjas langenute, Nõukogude režiimi eest läände põgenenute ning stalinlikes repressioonides küüditatute ja tapetute läbi kaotas Eesti 1940. ja 1950. aastatel ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Suures osas puudutas see haritud kõrgkihti, mis lühikese iseseisvusperioodi jooksul oli kujunenud. Kohalejäänud pidid tahes või tahtmata kasutama mingit ellujäämisstrateegiat, ning võib arvata, et sajandite vältel omandatud ajalooline kogemus eluks võõrvõimude all oli seejuures abiks.

Nii veider kui see ka ei tundu, muutus haridusoludes, eriti just hariduse kättesaadavuses mõndagi paremuse suunas. Peamiseks ajendiks selles olid tööstuse, sealhulgas sõjatööstuse vajadused. Nimelt kehtestati 1949. aastal 7-klassiline kohustuslik põhiharidus, mis 1958–1963 aastatel muudeti 8- klassiliseks. Statistika näitab, et kõik sõjajärgsed põlvkonnad omandasid pea ilma erandita põhihariduse. Järjekindlalt suurenes nende osakaal, kes jätkasid õpinguid pärast põhihariduse omandamist üldhariduslikus keskkoolis või kutse(kesk)koolis. Selle protsessi kinnitas seadusena omakorda üldise keskhariduse kehtestamine 70. aastail. Tulemusena omandas 1980. aastate algul keskhariduse 99% 18-aastatest (seda kokku nii üld- kui kutsekeskharidusena, päevases õppes, õhtukoolis või kaugõppe teel).

Eestis, nagu ka teistes Balti riikides, suudeti säilitada emakeelne kõrgharidus, kuigi vastavalt sellele, kuivõrd suurenes venekeelne elanikkond, tuli kõrgkoolides avada järjest rohkem venekeelseid rühmi. Üliõpilaste arv kõrgkoolides ületas juba 50. aastate keskpaiku 10 000 piiri. Kui selle arvu kõrvale seada Tartu Ülikooli lõpetanute koguarv (5751) ajavahemikus 1919–1939, siis tuleb tõdeda, et kõrghariduse arvulistes näitajates toimus suur edasiminek. Tasuta ja laialdaselt kättesaadav haridus kandis vilja.

Kuigi nõukogude hariduspoliitika oli egalitaarne, et mitte öelda võrdsustav ja nivelleeriv, toimisid siingi omad selektiivsed mehhanismid. Neil Eestisse jäänud vabariigi-aegse eliidi järeltulijatel, kelle “ankeet ei vastanud nõutele”, olid Stalini valitsusajal võimalused omandada kõrgharidust piiratud, samas kui neile, kes varem olid ühiskonna sotsiaalses hierarhias madalamal positsioonil, loodi hariduse omandamiseks mitmeid erisoodustusi. Nn Hruštšovi sula ajal 50. aastate lõpul ja 60. algul nõrgenes vahetu poliitiline surve, ent seda tõhusamalt asusid tööle hariduse seesmised selektsioonimehhanismid.

60. aastatel lõi keskhariduse kui niisuguse olemasolu eeldused tõusta sotsiaalse eliidi hulka, selle puudumine aga tähendas edasiste hariduslike ja muude valikute otsustavat vähenemist. Neist, kel oli keskharidust tõendav dokument, jätkas õpinguid kõrgkoolis 1960. aastal 40% ja 1970. aastal 43%. 1980. aastate alguseks, kui oli toimunud üleminek universaalsele keskharidusele, keskharidust tõendav dokument üksi enam ei aidanud. Kõrgkoolide uksed olid jäänud sama kitsaks kui ennegi ja nüüd hakkas noorsugu sisemiselt kihistuma omandatud keskhariduse tüübi alusel. Noorte hariduslik kihistumine algas juba põhikooli lõpetamisel: nende asend, kes said jätkata kesktasemeõpinguid samas koolis, kus nad oli lõpetanud põhikooli, oli tunduvalt parem võrreldes nendega, kes olid sunnitud kooli vahetama. Ka hakkas edasine haridustee üha rohkem sõltuma sellest, kui suures linnas keskkool lõpetati. Ebasoodsamas asendis olid väikelinnade ja alevinoored.

Kutsekeskkool oli edasiõppimise võimaluste seisukohalt faktiliselt ummiktee. Selles, kas astuti keskkooli või kutsekeskkooli, hakkas üha suuremat rolli etendama sotsiaalne päritolu. Üldhariduslikus keskkoolis olid ülekaalus kõrg- või keskeriharidusega valgekraede lapsed. Nii toimis üldkeskkool ja tootmisega mitteseotud keskeriharidus (muusikakool, pedagoogiline kool, meditsiinikool) spetsialistide taastootmise mehhanismina, kutsekeskkool taastootis tööliskonda.

Kõige sügavamalt kihistas noori aga üldkeskkooli tüüp: süvaõppega koolid olid eelkõige orienteeritud õpingute jätkamisele ülikoolis ja suurel osal — üle kahe korra rohkem kui tavakooli lõpetanutel — see ka õnnestus. Seejuures on oluline märkida, et süvaõppega klassidesse astuti enamikul juhtudel juba alates esimesest klassist. Niisiis muutus noore keskharidusega inimese edasiste haridusvalikute seisukohalt otsustavaks, millise kooli esimesse klassi vanematel õnnestus ta panna.

Lisateave artikli kohta