Haridus iseseisvas Eesti Vabariigis (1918–1940)

24. veebruaril 1918. aastal kroonis eestlaste enesemääramispüüdlusi Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Kuid juba enne seda otsustavat sündmust, eriti seoses Noor-Eesti rühmituse tekkega 20. sajandi algul, taotleti eestlaste kultuurilise horisondi laiendamist. Saksa ja vene kultuuri kõrvale ja tihti ka asemele asetus nüüd suuresti prantsuse kultuur — Mekaks sai Pariis. Samas tugevnesid skandinaavia, peamiselt soome mõjud. Kultuurikontaktide tulemusel hakkas eesti kultuur ja ajakirjandus 20. sajandi algul professionaliseeruma, kerkis esile hulk euroopalikke kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid. Vajadus korrastada eesti keelt ning arendada see välja keeleks, milles oleks võimalik nii kõrgkirjanduslik kui ka teaduslik loometöö, kutsus 20. sajandi algul esile ka keeleuuendusliku ja -korrastusliku tegevuse.

Ümberkorraldused hariduse alal algasid õige varsti pärast iseseisvuse väljakuulutamist. 30. novembril 1918. aastal annab Eesti Ajutine Valitsus välja deklaratsiooni, milles kirjutati: "Rahvahariduse alal on Ajutine Valitsus sunnitud kõigepealt venestamise ja saksastamise katsed lõpetama. Koolid tulevad rahvusvahelisele alusele seada…” Sellessamas dokumendis kuulutati välja ka rahvakooli uued põhimõtted: üleüldine, sunduslik ja tasuta algharidus, mis on eelnevaga võrreldes pikema õppeaja ning avarama õppekavaga. 1920. aastal need põhimõtted “Avalikkude algkoolide seaduse” vastuvõtmisega ka seadustati. Kaks aastat hiljem võeti vastu “Avalikkude keskkoolide seadus”.

Iseseisva Eesti haridusjuhid koos Eesti Õpetajate Liiduga seadsid eesmärgiks luua emakeelne ühtluskool, mis tähendas kõigi algkoolide lõpetajate õigust pääseda edasi õppima kas kesk-, täiendus- või kutsekooli. Eestis levisid järjest ulatuslikumalt Komensky, Rousseau’, Pestalozzi ja reformpedagoogilised ideed — säärased tähtsad põhimõtted, nagu kooli demokraatlikkus, emakeelne õpetus, ühtluskool, kõigi laste sünnipäraste eelduste arendamine, lapse elu- ja koolikogemuse lahutamatus, kunsti-, tööõpetuse ning kehalise kasvatuse tähtsustamine ja laste omaalgatuse ning isetegevuse toetamine.

1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline. 1936. aastal muutus keskkoolide keelepoliitika: esimese võõrkeelena legaliseeritakse saksa keele asemel inglise keel.

Kutseharidussüsteemi väljaarendamine jõuab märkimisväärsete tulemusteni alles iseseisvusaja lõpupoole. 1930. lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1st kuni 4 aastani. Näib, et kui 1920. aastatel oli haridus eeskätt ühiskonda integreeriv tegur, siis 1930. aastate keskpaiku tugevnes hariduse, eeskätt teise taseme hariduse selekteeriv toime.

Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu Ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised. Suur osa üliõpilaskonnast oli koondunud akadeemilistesse seltsidesse ja korporatsioonidesse. Mitte vähem oluline sellest, et ülikool andis Eestile advokaate, arste, usuteadlasi, agronoome jt, oli oma õppejõudude ja teadlaskaadri väljakujunemine.

Lisaks Tartu Ülikoolile koolitasid kõrgharidusega spetsialiste ka teised õppeasutused — insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust. Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus toimus Tartu Ülikooli juures, algkoolide õpetajaid valmistati ette õpetajate seminarides ja pedagoogiumides Tartus, Rakveres, Tallinnas, Läänemaal ning Võrus, vähem Saaremaa Gümnaasiumi pedagoogikaklassis. Seega suudeti Eesti Vabariigi lühikese olemasolu kestel valmistada ette Eesti tollaseid vajadusi kattev läänelik, ent samas rahvuslikult meelestatud eestikeelne kõrgintelligents, kes rajas aluse eesti professionaalse eliitkultuuri väljakujunemisele. See, mis alles paar aastakümmet tagasi võis hariduse kogu senist ajalugu arvesse võttes näida võimatuna ja oli parimal juhul vaid unistus, oli tegelikkuses teostunud.

Lisateave artikli kohta