Hariduse murranguline areng 19. sajandil

19. sajandi algus toob kaasa ühe rõõmustava sündmuse: 1802. aastal avati taas Tartu Ülikool, kusjuures enamik õppejõude tulid Lääne-Euroopast. Ent juba aasta hiljem püüdis Venemaa keskvõim impeeriumi hariduselu juhtimist tsentraliseerida, muutes selle õpperingkondadeks, millest igaühe eesotsas seisis ülikool. Eesti- ja Liivimaa hariduselu hakkas siitpeale juhtima Tartu Ülikooli komisjon, kusjuures talurahvakoolide arengukava väljatöötamise eesotsas oli Tartu Ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot (1767–1852) isiklikult.

Ülikooli komisjon saatis laiali küsimustikke, milles palus avaldada arvamusi koolielu ümberkorraldamise suhtes. Pastorite vastustes neile küsimustele võib näha erimeelsusi — oli humanismi- ja valgustusideedest mõjutatud saksa soost kirikhärrasid, kes pooldasid talurahvale koolihariduse andmist, seejuures ka kirjutamise õpetamist, aga ka neid, kelle soovitused piirdusid koduõpetusega ja kes leidsid, et talupoegade lastele piisab ainuüksi lugemisoskusest. Siiski tekkisid Parroti juhitud komisjoni poolt väljatöötatud kava mõjul maal nii mitmedki teise astme rahvakoolid, nõndanimetatud kihelkonnakoolid, kus õpiti kirjutamist, rehkendamist ja looduslugu; lugeda pidi sellesse kooli astuja juba enne oskama.

Uusi muutusi koolielus tõi kaasa pärisorjuse kaotamine Eesti- ja Liivimaal (vastavalt 1816 ja 1819). Koolide ülalpidamine pandi maata talupoegade õlule, kes olid pärisorjadest muudetud teoorjadeks ja kellel seetõttu polnud ka tegelikku majanduslikku jõudu rahvahariduse edendamiseks. Pole siis imestada, et kihelkonnakoolide asutamine toimus siiski väga aeglaselt.

Olukorda leevendas mõningal määral rändõpetajate ametisse panemine, kes juhendasid laste lugemaõppimist. Rändõpetajate tegevust täiendasid pühapäevakoolid: lapsed õppisid pühapäeviti lugema mõne ärksa vaimuga talupoja juhtimisel. Tekkisid ka parandus- ehk järeleaitamiskoolid, kus õpetati leeriealiseks saavaid noori, kel lugemine selleks ajaks veel selge ei olnud. Sajandi keskel toimunud usuvahetusliikumise käigus tekkis ka märkimisväärne hulk õigeusu koole.

Siiski piirdus enamiku maalaste haridus külakooliga, kihelkonnakooli õpilaste osakaal oli 4% ümber. Kihelkonnakooli lõpetajate tähendus rahvahariduses oli aga määratult suurem, kuna just nemad hakkasid sageli õpetama külakoolides ja kodudes. Tuleb märkida, et õpetajate puudumist leevendasid ka sajandi esimesel poolel rajatud enamasti 3-aastase õppeajaga õpetajate seminarid, mis valmistasid ette külakoolmeistreid.

19. sajandi keskpaik tõi kaasa otsustava muutuse eestlaste kultuurilises eneseteadvuses ja -teostuses: leidis aset rahvuslik “ärkamine”. Ideelised mõjud tulid peamiselt Lääne-Euroopast. Tähtsaimad autorid, kellele toetuti, olid Johann Gottfried Herder ja Jean-Jacques Rousseau. Baltisaksa ja vene mõjude all ja nende mõlema surve vahel manööverdanud eestlane leidis endale nüüd eeskuju ka Soome näol, kes küll samuti kui Eesti kuulus Venemaa koosseisu, kuid kel oli märgatavalt suurem autonoomia.

Kultuuriga seotud mehhanismid, mis võimaldasid rahvuslikku ärkamist, olid tõenäolikult järgmised: 1) eesti soost autoriteetide esilekerkimine; 2) eestikeelse kirjasõna laialdane kasutuselevõtt; 3) algupärase rahvusromantilise kirjanduse ja heliloomingu esiletõus; omakeelse ja -meelse koolikirjanduse teke; 4) ühtse kirjakeele teke; eesti folkloori väärtustamine ja rahvaluulekogude koostamine rahva seast pärit kirjasaatjate osavõtul; 5) mitmehäälse koorimuusika viljelemine, eriti koolides, mis tegi võimalikuks ülemaalised laupeod 1869. aastast alates; 6) eesti ühiskonna suur iseorganiseerumisvõime “rohujuure” tasandil seltside, ühenduste ja põllumeeste kutseühingute näol; 7) rahvusliku ajakirjanduse teke.

Eriti oluliseks võib pidada just eestikeelse ajakirjanduse arengut. Eestlaste rahvuslikuks eripäraks kujunes mitte ainult ajalehtede lugemine, vaid ka neile kirjutamine, millest 19. sajandi lõpu poole näis kujunevat lausa grafomaania. Tegelikult oli see tähtis viis avalikus elus osalemiseks. 1893. aastal kirjutas ajaleht “Olevik”, et eestlased on lugeja rahvas ja tema lemmiklektüüriks “poliitika ajalehed”.”

Võib öelda, et 19. sajandi keskel kulmineerusid eestlaste eelmiste põlvede jonnakate hariduspüüdluste ja tagasihoidlike külakoolmeistrite töö tulemused. Ilma rahva sajanditepikkuse haridusjanuta ja rahvakooliõpetajateta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks osutunud. Ent rahvakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka otsene ja vahetu: just nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; just nemad asutasid nooditundjatena koore, sageli ka orkestreid, mis tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. Ka olid rahvakooliõpetajad ise enamasti agarad koorilauljad ning ajalehtede kirjasaatjad.

Lisateave artikli kohta