Nõukogude haridussüsteemi lagunemine ja uue sünd

Kvantitatiivsete näitajate kõrval, mis olid ju vähemalt kuni kõrghariduseni välja “maailmatasemel”, ei tohi tähelepanuta jätta hariduse sisulist külge. Nõukogudeaegsetele õppekavadele oli iseloomulik:

  1. kõigi ainete varjamatu ideoloogilisus, mille tuumaks oli õpetus klassivõitlusest, partei juhtivast osast, imperialismist ja kommunismist. Eriti kannatasid moonutuste all sotsiaal- ja ajalooõpetus;
  2. politoloogia ja majandusõpetuse ja -teaduse nõrkus, et mitte öelda olematus;
  3. äralõigatus muu maailma vaimsest arengust, Lääne filosooofia, kunsti ja (sotsiaal)teaduse kättesaadavus läbi “kriitika”, mis andis “kodanlikule” mõttelaadile ja ühiskonnale ideoloogiliselt nihestatud tõlgenduse;
  4. vaimse isolatsiooni võimendumine vähese võõrkeelteoskuse tõttu, mille põhjuseks oli Lääne võõrkeelte õpetamise
  5. vene keele, kirjanduse, ajaloo õpetamise ülisuur osakaal eesti õppekeelega koolis, samas eesti keele ja kultuuriloo väga vähene osakaal vene õppekeelega koolides, kusjuures seda ei õpetatud sageli ka ettenähtud ulatuses; vene ja eesti õppekeeles saadava hariduse omavaheline eraldatus; tühine osakaal üldhariduskooli, aga ka kutse- ja kõrgkooli õppekavas;
  6. entsüklopeedilise, eeskätt loodusteadusliku faktiteadmise (nn valmisteadmise) ülitugev eelistamine, võrreldes probleemide lahendamisele, otsustamisele ja muutuste esilekutsumisele orienteeritud teadmisega;
  7. periooditi esiletõusvad ja enamasti läbikukkunud primitiivsed katsed lähendada akadeemilist haridust — seda nii hariduse põhi-, kesk- kui ka kõrgtasemel — tootmisele ja elule.

80. aastad algasid hariduse seisukohalt üsna ähvardavalt. Pärast Leonid Brežnevi surma 1982. aastal ja NLKP esimeste sekretäride kiiret vaheldumist tuli võimule Konstantin Tšernenko, kes püüdis algatada haridusreformi. 1984. aastal tegi ta ettepaneku muuta koolistruktuuri ning kujundada vene õppekeelega koolid, mis senimaani oli 10-klassilised, 11-klassiliseks, nagu see juba oli eesti õppekeelega koolis. Kooliaja pikenemine oli ette nähtud 6-aastate laste koolituleku arvel.

Eestile ja teistele Balti riikidele tähendas see ohtu, et tehakse kärpeid rahvuskirjanduse, oma ajaloo, geograafia kursustes, sest sisuliselt oli tegemist ühe klassi äralõikamisega vanemas astmes varasema alustamise arvel. Pooleldi legaalse, pooleldi illegaalse võitluse tulemusena õnnestus üldhariduslik rahvuskool Baltimaades viia üle 12-klassilisele õppeajale, mis tähendas tollal väga suurt ajaloolist võitu.

Taasiseseisvunud Balti riikides, kus majanduse ümberstruktureerimine tõi esialgu kaasa suure majanduslanguse, oleks õppeaja säärane pikendamine olnud märgatavalt raskem. Eesti haridus- ja teadusringkondade kiire tegutsemise tulemusel 1984. aastal oli uus hariduskorraldus hiljem aga valmina eest võtta.

Eesti hariduse jaoks kujunes pöördeliseks Eesti õpetajate kongress 1987. aasta kevadel. Kongressil kritiseerisid Eesti üldhariduskoolide õpetajad senist õppekorraldust ja taotlesid sisuliselt Eesti hariduse suveräänsust. Võitluse tuumaks kujunes nõue luua Eesti üldhariduse oma õppekava. Kuulutati välja avalik konkurss üldhariduse uue õppekava projekti saamiseks. 1987. aasta jaanilaupäeval toimus projektide arutelu ja hindamine nüüd juba koondunud avalikkuse osavõtul. Teadlased, filosoofid, kirjanikud, õppejõud, õpetajad, õpilased, üliõpilased ja koolijuhid arutasid erinevaid projekte ning langetasid hääletuse teel otsuse. 1987–1988 töötasid ainekomisjonid uute programmide kallal ja 1988/89. õppeaastal mindi juba üle õpetamisele uue õppekava alusel.

Lisateave artikli kohta