Rahvaharidus kui omariikluse alusmüür

19. sajandi lõpul oli rahvaharidus Eestis kõigi olude kiuste muutunud nii laiapõhjaliseks, et tegi võimalikuks rahvusliku ärkamise ja suutis toetada rahva iseolemispüüdlusi. Võrreldes suure Vene impeeriumiga, mille koosseisu Eesti toona kuulus, oli siinne kirjaoskuse tase märgatavalt kõrgem: 1881. aasta rahvaloenduse andmeil oskas lugeda 94% ning lugeda ja kirjutada 48% elanikest. Kirjaoskuse tasemelt, mis on kultuuri ja hariduse edenemise tähtsamaid eeltingimusi, oli eesti rahvas tõusnud maailma kõige arenenumate rahvaste sekka.

Ent arenguks vajas Eesti tingimata ka emakeelset kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust. Keskharidus oli kuni Eesti Vabariigi rajamiseni olnud kas saksa- või venekeelne. Veel 19. sajandi keskpaiku olid Eestimaa keskhariduses tugevad seisuslikud traditsioonid. 1857. a. oli kõigis poeglaste keskhariduskoolides aadlikke ca 36%, maksuvabu kodanikke (vaimulikud, ametnikud, sõjaväelased) 34%, käsitöölisi — 16%, kaupmehi — 13%, ja talupoegi, kes ju moodustasid tollal rahva absoluutse enamuse, vaid 2%.

Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest 1870. aastail. Levis raha annetamine keskkooli asutamiseks. Rüütelkonna ja luterliku kiriku vastuseisu tulemusel ei andnud see rahvuslik ohver otseseid tulemusi, küll aga pidi rahva teadvusse jõudma arusaam, et vajatakse rohkem, kui seda suudab pakkuda rahvakool.

Kesk- ja veel rohkem ülikoolihariduse seisuslikkusele ja isegi ligipääsmatusele vaatamata andis mitmekeelse keskkooli ja ülikooli olemasolu vähemalt linnarahvale kultuurilises mõttes palju. Kõige nähtavama tagajärjena polnud linn enam ükskeelne: sageli rääkisid tavalised linnakodanikudki kolme kohalikku keelt — saksa, vene ja eesti keelt. Erinevate õppekeelte kasutamine tõi kaasa, kui tänapäevaselt väljendada, kultuurilise pluralismi.

Kahe võõrpäritolu kultuuri ja keele kohalolus võib näha omalaadseid eeldusi eestlaste rahvusliku identiteedi kujunemisele. Üksainus valitsev võõrkultuur võinuks kergemini tuua kaasa eestlaste assimileerumise, kahe teineteist tasakaalustava võõrkultuuri samaaegne olemasolu tekitas vajaduse teha valik. On võimalik, et just selle dilemma pinnalt võrsus teadvustatud püüe rahvuslikule iseolemisele.

Samas oli Eestis aga inimesi, kes tundsid klassikalisi keeli, aga ka moodsaid keeli, nagu prantsuse ja inglise keel, mis oli eelduseks maailma kirjavara tõlkimiseks eesti keelde. Paljud õppejõud, kes olid õppinud Lääne-Euroopa ülikoolides, tõid Eestisse humanismi-, romantismi ja valgustusaated — usu mõistuspärasusse, veendumuse, et inimene on võimeline mõistlikult korraldama ühiselu ning tehnikat appi võttes mõjutama loodust, austuse emakeele ja rahvusliku kultuuripärandi suhtes. Need hariduslikud eeldused tegid võimalikuks riikliku iseseisvuse kehtestamise 20. sajandi algul.

Kuid kõige olulisem on siiski vist see, et eesti rahval oli välja kujunenud õppimisharjumused ja läänelik haridustraditsioon. Neist ammutas rahvas jõudu, et vastu astuda 19. sajandi lõpu räigele venestamispoliitikale, mida muuhulgas püüti ellu viia just agressiivse koolipoliitika kaudu. Kirjaoskamatu rahvas jäänuks uute ideede suhtes kurdiks ja tema hääl polnuks jõudnud avalikku ajakirjandusse. Kirja tundmata polnuks sajad ja sajad korrespondendid üle Eestimaa suutnud vastata J. Hurda üleskutsele koguda vanavara ja murdetekste. Koos sellega jõudis eestlase teadvusse arusaam, et põlvede vältel loodud kultuur on midagi väärtuslikku. Eestlane vastas niisiis tegudega Carl Robert Jakobsoni üleskutsetele austada iseend ja oma rahvust. Niisugune rahvas võis juba olla valmis omariikluseks.

Lisateave artikli kohta