Rahvapedagoogikast kirjasõnal põhineva hariduseni

Kui hariduse all mõelda tarkuse edasiandmist põlvest põlve, siis on eesti nagu kõikide rahvaste haridus sama vana kui rahvas ise. Juba I aastatuhandel tegeles siinne rahvas meresõidu ja maaharimisega, mis annab tunnistust selleks vajalikust mõttekultuurist ja oskustest. Ja nagu teistelgi ümberkaudsetel rahvastel oli eestlastel juba toona oma rahvausund, kombed, laulud, tabud ning muud pärimused. Ka siis, kui eestlasteni jõudsid võõrast päritolu uskumused, ideed, eluhoiakud jne, ei katkenud ometigi rahvalooming. Arhailise kultuurituumana, mis mõistagi on sajandite vältel teisenenud, on eestlaste rahvapärimus elavana säilinud vähemalt kuni 20. sajandi alguseni.

Hariduse kui formaalse institutsiooni ajalugu, mida tähistab kooli teke, algas Eestis 13. sajandil pärast Eestimaa vallutamist saksa ja taani feodaalide poolt ristisõdade käigus. Esimesed koolid asutati kiiresti arenevatesse linnadesse ehitatud peakirikute ja kloostrite juurde. Nende ülesandeks oli anda haridust tulevastele vaimulikele. Ent paralleelselt vaimulike harimisega toimus rahva harimine ka katoliku missa kaudu, mille liturgiline külg — ülev laul, vaimulike pidulik riietus, ohvrisuits — ei saanud jätta mõju avaldamast ka põliselanikele, kes ladinakeelsest jutlusest sõnagi aru ei saanud. Võib vaid kujutleda, kuidas mõjus eilsele põlluharijale, nüüd linnas elavale eesti soost mehele või naisele (keda oli arvatavasti pool linnaelanikest) katoliku kiriku pidulikkus ning pürgimine taevaliku poole.

Kloostrite ja kloostrikoolide tegevuse tulemusena imbus eestlaste kultuuripilti muinasajaga võrreldes hoopis teistsugune mõtteviis. Eriti tähelepanuvääriv on dominiiklaste kloostri asutamine 1229. aastal ning kooli rajamine 15 aastat hiljem. On teada, et munkade hulgas oli ka eestlasi, samuti peeti kloostri kirikus aeg-ajalt eestikeelseid jumalateenistusi. Laiemalt aga mõjutasid eestlaste vaimuelu kloostris õpetust saanud kerjusmungad, kes liikusid rahva hulgas ringi, levitades eesti keeles katoliku usku, aga ka ilmalikus elus kasulikke teadmisi.

Osa toom- ja kloostrikoolide juures õpetust saanud vaimulikke õppis edasi Lääne-Euroopa ülikoolides. Näiteks õppis dominiiklaste kloostri munk Mauritius, kes oli arvatavasti eestlane, aastatel 1268–1271 Kölnis ja Pariisis skolastilist filosoofiat ja hakkas seejärel õpetama kloostrikoolis. Paljud aadlinoored õppisid Praha, Kölni, Heidelbergi, Erfurdi jt ülikoolides — kust jõudsid juba 15. sajandi lõpul Eestisse humanismi ideed. Üldiselt aga käis rüütlikasvatus Eestis sama rada kui kogu keskaegses Euroopas ning alles protestantismi tulekuga hakati kirjaoskusele laiemat tähelepanu pöörama. Algõpetust anti aadlinoortele tavaliselt kodus, selleks palgati koduõpetajad kas linnadest või välismaalt. Vajalike käsitööoskuste andmine linnakäsitöölistele, kelledest paljud olid võrsunud eesti talupoegade seast, toimus tsunftikorra üldraamistikus (õpipoiss-sell-meister). Ent juba 16. sajandi algul õpetati tulevastele käsitöömeistritele ning kaupmeestele ka lugemist ning kirja.

Põlisrahva suuremaid hulki kooliharidus esialgu ei puudutanud. Ajaloolaste hinnanguil jäi eestlaste enesetunnetus keskajal oma keele-, olme- ja kommetekeskseks, mis erinesid väga tugevalt võõraste sissetungijate omadest. Katoliku usu kaudu oli põlisrahva kultuuri imbunud küll uusi elemente, kuigi see protsess polnud veel süstemaatiline.

Põlisrahva haridustase hakkab oluliselt “tõusma” alles pärast reformatsiooni. Luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele.

Reformatsiooniideed jõudsid Baltimaadele üllatavalt kiiresti. Juba mõned aastad pärast 31. oktoobri sündmusi 1517. aastal, kui Martin Luther tegi Wittenbergis teatavaks oma 95 kuulsat teesi, peeti luterlikke jutlusi ka Eesti linnades. Eestvedajaks oli linn, aadelkond jäi esialgu suures osas katoliiklikuks. Vastureformatsiooni, mis hõlmas küll ainult Lõuna-Eestit, keskuseks sai Tartu. Seal avati 1583. aastal jesuiitide poolt Eesti esimene gümnaasium.

Rootsi krooni alla läinud Põhja-Eestis aga leidsid järjest laiema leviku reformatsiooniideed. Õnneliku juhuse tõttu pandi Eesti kirikuasju pärast Liivi sõda ajama Christian Agricola (1551–1586), kes oma isa, Turu piiskopi Mikael Agricola, vahendusel tundis hästi Rootsi kiriku- ja koolikorraldust. Christian Agricola 1586. aastal koostatud instruktsiooni kohaselt tuli kiriku reformimisel pöörata vajalikku tähelepanu ka nende juures asuvatele koolidele, vastutus laste koolitamise eest pandi kogudusele. Muutuste tulemusena, nagu tõdevad Eesti kooli arengut uurivad ajaloolased, oli kirikukoolide õppetöö tase 17. sajandi alguse linnades Lääne-Euroopa protestantlike maade tasemel.

17. sajandi esimese veerandi lõpuks oli Rootsi allutanud kogu Mandri-Eesti, mis tähendas ka kiriku- ja koolikorralduse sättimist Rootsi mudeli järgi. Rootsi võimu eestvedamisel avati 1630 Tartus ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, 1632. aastal loodi Tartu ülikool. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. 1684–1688 töötas Tartu lähistel esimene kihelkondadele koolmeistreid ettevalmistav Forseliuse seminar, mis toetus Lääne-Euroopas levinud looduspärasuse ja ratsionalismi põhimõtetele.

Muuhulgas järgiti Forseliuse seminaris ka pedagoogika ühe rajaja Jan Amos Komensky (1592–1670) seisukohti selle kohta, et skolastilise meetodi ja kuiva verbalismi asemel tuleb õppijale anda meelte poolt kogetavat, et õpetuses tuleb järgida lapse loomulikku arengut, et jagatav haridus peab olema rahvuslik-euroopalik ja teadusel põhinev, kusjuures õpetada tuleks seisusest sõltumata kõiki lapsi. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile, st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi. Koolide kaudu levis ka koduõpetus, mille tulemusel mitmekordistus lugemisoskus.

18. sajandi algul langes Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene võimu alla. Sõda ja sellele järgnenud katk viisid rahva väljasuremise äärele. Mõistagi ei saanud selliste olude juures kõnelda hariduse edenemisest. Kuid siiski hakkas uue võimu all arenema kutseharidus, mis teenis Venemaa sõjalisi ja tööstuslikke huve. Näiteks avati 1719. aastal Tallinnas tsaari ukaasi alusel vene õppekeelega nn admiraliteedikoolid, milles peale alghariduse andmise oli ette nähtud ka laevaehituse ning suurtükiasjanduse õpetamine. Samuti tegutses mõnda aega navigatsioonikool Narvas.

Lisateave artikli kohta