Valgustuse mõjud

“Valgustatud absolutismi”, mis sai alguse Katariina II trooniletulekuga 1762. aastal ja milles olulist osa etendasid prantsuse, ent ka saksa valgustajate ideed, tagajärjel jõudis uuele tasemele ka Eesti rahvakool. Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Pilt ketravast naisest, kelle kõrval tähti kokkuveeriv laps, muutus tavaliseks. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus.

18. sajandil oli ridamisi kihelkondi, kus lugeda oskasid pooled või rohkemgi talurahvast. Linnades, eriti Tallinnas, oli kirjaoskuse tase oma aja kohta kõrge: näiteks on andmeid selle kohta, et sajandi lõpul Tallinnast värvatud nekrutitest oskas lugeda ca 71% ja kirjutada 42%, kuigi see arv hiljem mõnevõrra vähenes. Muutused toimusid ka aadlinoorte õpetussüsteemis. Ehkki 18. sajandi viimasel kolmandikul muudeti Tallinna toomkool kinniseks, rangelt seisulikuks õppeasutuseks, oli kooli tunginud valgustusaja vaimsus, mis rõhutas loodus- ja mõistuspärasust, reaalainete, emakeele, uute keelte ja kehalise kasvatuse tähtsust.

Suuresti olid 18. sajandi valgustusideed Eesti hariduses vahendatud Venemaa poolt, mille kõrgklass toona aktiivselt prantsuse kultuuri järgis. Teisalt olid paljud kodu- ja kirikuõpetajad saanud hariduse Saksamaa ülikoolides, kus valitsesid ratsionalismi- ja muud valgustuslikud vaated, muuhulgas veendumus, et rahva harimine on ühiskonna edenemise tagatiseks. Nii näiteks oli August Wilhelm Hupel (1737–1819), kes propageeris koolide asutamist ja levitas tervishoiu- ja põllumajandusalaseid teadmisi eesti keeles, õppinud Jena Ülikoolis, rahvale eesti keeles õpetlikke jutte kirjutanud Friedrich Wilhelm Willmann Göttingeni (1746–1819) ja Königsbergi ülikoolides, didaktilisi rahvaraamatuid kirjutanud Friedrich Gustav Arvelius (1753–1806) Leipzigi ülikoolis.

Valgustatud baltisakslased propageerisid oma tegevuse läbi igal juhul haridust ja rahvavalgustust, seda sõltumata nende usulistest vaadetest või seisukohtadest pärisorjuse suhtes. Rahva lugemisoskust ja eneseharimistraditsioone silmas pidades võib arvata, et seeme langes viljakale pinnale. Ent Baltikumi enda koht saksa kultuuripildis jäi tagasihoidlikuks. Põhjuseks oli oma õukonna puudumine ning see, et Tartu ülikool oli 1710. aastal sunnitud sõja tõttu oma tegevuse katkestama.

Eestlaste laiemaid hulki aga puudutasid kõige sügavamalt 18. sajandi filantroopilised ja pietistlikud usuvoolud, eriti vennastekoguduse liikumine. Vennastekoguduse algkristlik vaim, rahvalähedus ja iseenda vastandamine ametlikule kirikule, iga inimese väärikuse ja õppimisvõime tunnustamine, kõlbluse ja sisemise vagaduse rõhutamine, aga ka altpoolt võrsuva usulise liikumise toetamine äratas põlisrahva siirast poolehoidu. Halle ülikoolis õppinud pastorite kaudu levis Eestisse Piibli uurimine ja 1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut.

Vennastekoguduse poolt anti välja vaimuliku sisuga tõlkekirjandust, mis õhutas kirjutama sedalaadi raamatuid ka Eestis. Jumalateenistusi saatis vaimulik laul ja muusika, mis mõjus rikastavalt muusikakultuurile. Just vennastekoguduse liikumisest õhutust saanud tung eneseharimisele andis 18. sajandil talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka neis paigus, kus vennastekoguduse mõjusid algselt polnudki. 18. sajandi viimasel kolmandikul jäigi valitsevaks õppetöövormiks koduõpetus, mida täiendas kooli- ja leeriõpetus.

Vaimuelu kui terviku seisukohalt oli 18. sajand eesti rahva seisukohalt üldiselt troostitu. Aeg, mida Lääne-Euroopas tunti kui filosoofilist sajandit, kui valgustussajandit, kui inimõiguste väljakuulutamise sajandit jne, oli eesti rahvale pigem sõdade ja pimeduse sajandiks.

Lisateave artikli kohta