Elanikkonna väärtushinnangud ning haridus muutuvates tingimustes
Üks kõige keerulisemaid probleeme, mis Eestil lahendada tuleb, on nähtavasti lõhe haridus- ja majandussfääri vahel. Haridussfääris “käitub” meie ühiskond sarnaselt arenenud riikidele, tulutasemelt ollakse aga veel Ida-Euroopa riikide tasemel. Näiteks 1996. aastal moodustasid Eesti avaliku sektori hariduskulud 7,0% sisemajanduse koguproduktist, mis on kõrgem näitaja kui näiteks Rootsil (6,6%), Soomel (6,6%), Taanil (6,5%), Kanadal (5,8%). Ent mõistagi ei ole need kulutused võrreldavad absoluutväärtustes. Põhjuseks on elanikkonna madal ostujõud, mis 1998. aastal oli Rootsis 2,62 korda, Soomes 3,0 korda, Taanis 3,15 korda ja Kanadas 3,02 korda kõrgem kui Eestis.
Kulutused haridusele on Eesti avaliku sektori eelarves märkimisväärselt suured ja 90. aastate teisel poolel ka pidevalt suurenenud. Samas on aga kulutused ühe õppija kohta Eestis üsna madalad, st. meie haridus on võrreldes arenenud riikidega odav. Seega on probleemiks leida lahendus, mis võimaldaks jaotada kasinaid avalikke ressursse nii, et tagataks hariduse kättesaadavus ka elanikkonna vaesemale ja ebasoodsamatest oludest pärit (maaelanikud, väikealevite elanikud, puuetega inimesed jne.) osale, tegemata samas liiga suuri järeleandmisi hariduse kvaliteedis.
Haridus on olnud üks Eesti ühiskonna põhiväärtusi läbi erinevate võimude ja reþiimide nii rootsi, saksa, vene (sealhulgas nõukogude) kui ka eesti ajal. 1994. aastal läbiviidud küsitlus Eesti elanikkonna seas näitas, et eranditult kõik — nii noored kui vanad, nii mehed kui naised, nii eestlased kui mitte-eestlased, nii rikkad kui vaesed, peavad haridust pea ühtviisi selleks päästeankruks, mis tagab Eesti majanduse arengu (96,5% küsitletutest) ja aitab Eestil jõuda maailma arenenud riikide sekka (92,8%) ning on tähtis tegur rahvuskultuuri arengus (88,2%). Kõrgelt hinnati hariduse osa ka enesearendamisel (94,0%).
1994. aastal kui turusuhted ja tööjõuturg alles kujunesid, ei loodetud küll niipalju haridusele töö leidmisel ega sissetulekute kindlustamisel (siinkohal arvas 64,8%, et haridusel on tähtis roll). Edasised arengud on aga näidanud haridustaseme äärmiselt olulist rolli tööturu konkurentsis ning otsest seost tuludega. Seejuures tundub, et mitte niivõrd konkreetne eriala või kutse pole määrav, vaid haridustase üldiselt, mis loob eeldused paindlikuks manööverdamiseks ebakindlal tööturul.
Noored on olude muutumist tunnetanud, mille tulemuseks on haridusväärtuste sisu teisenemine. Uuringud on näidanud, et 70. aastatel iseloomustas Eesti noori kõrge üldkultuuriline ning madal aineliste väärtuste hinnang. See tähendab, et hariduses nähti eelkõige võimalust enesetäiendamiseks, maailma sündmuste paremaks mõistmiseks ning ühiskonnale kasutoovaks tegevuseks. 80. ja 90. aastate põlvkondi iseloomustab aga pigem isiklikke huvide eelistamine ühiskondlikele, aineliste ja staatuseliste väärtuste eelistamine vaimsetele, ning hariduse instrumentaalse külje eelisarenemine.
Hariduse väärtussisu muutumise protsessi tuleks tõlgendada laiemate protsesside taustal. Üheks võimalikuks seletuseks on, et neoliberaalse turumajanduse järsk algus Eesti taasiseseisvumise järel ei tähendanud mitte ainult ðokki majanduslikus mõttes, vaid ka kultuuriðokki. Liberaalse majanduspoliitika mõjul asetus esiplaanile instrumentaalne väärtusorientatsioon — majandus, poliitika ja mõneti hiljem ka tehnoloogia.
Sellest tulenevalt näib kaasaegses Eestis majandus ja poliitika määravat kõike ja tungivat ka kultuuri ja haridussfääridesse. Teisi sõnu: toimub kunsti, hariduse ja teaduse kommertsialiseerumine ning politiseerumine. On tekkinud oht, et hariduse paljude funktsioonide hulgast võimenduvad nii inimeste, sh noorte teadvuses kui ka hariduspoliitikas need, mis võimaldavad raha ja võimu, ning unarusse jäävad need, mis aitavad inimesel väärikalt ja sisukalt elada, tunda end olevat osaluses eelmiste põlvede, oma maa ja rahva kultuuriga.
Lisateave artikli kohta
