Eesti rahvuslikud kultuurivarade kogud 19.– 20. sajandil

Eesti rahvusliku ärkamise aeg 19. sajandi teisel poolel andis muuhulgas tõuke ka eesti rahvuskeskse vaimse ja kultuurilise pärandi kogumiseks. Baltisaksa seltside eeskujul tegevust alustanud Eesti Kirjameeste Selts (1871), Eesti Üliõpilaste Selts (1883), seejärel juba Eesti Kirjanduse Selts (1907) ja Eesti Rahva Muuseum (1909) seadsid eesmärgiks eesti rahvuskeskse kirjaliku ja esemelise materjali kogumise ja uurimise. Kui varasemate sajandite jooksul oli säilitatav kirjasõna valdavalt olnud muukeelne, siis nüüd hakkas tasapisi sinna kõrvale tõusma ka eesti keel.

Kõige silmapaistvamaks isikuks rahvuskultuuri kogumistöös on 19. sajandil Jakob Hurt (1839–1907), kes algatas 1888. aastal Eesti ajalehtedes avaldatud üleskutsega kampaania rahvaluule kogumiseks. Sadade kaastöötajate abil pandi kokku 170 köitest koosnev kogu, mis sisaldab 261 589 punkti rahvaluulelist materjali, sh ligi 50 000 rahvalaulu. Hurda eeskuju kasutasid mitmed teised vanavarakogujad nagu Matthias Johann Eisen (1857–1934), koolmeistrist arheoloog Jaan Jung (1835–1900) ja rahvalaulude kogumise algatanud Oskar Kallas (1868–1946). J. Hurda poolt alustatud kogumistöö on jätkunud tänapäevani ja nii on Eesti Rahvaluule Arhiivist Tartus kujunenud üks maailma suurimaid rahvaluulekogusid.

Rahvusliku kultuuripärandi laiahaardeline ja koordineeritud kogumine, säilitamine ja kasutamine sai võimalikuks aga alles siis, kui Eestist oli saanud iseseisev riik. Arhiivide, raamatukogude ja muuseumide töö korraldamine oli 1920.–1930. aastatel Eesti Vabariigi kultuuripoliitika üheks oluliseks osaks, mis pani aluse ka tänapäevastele Eesti arhiividele, raamatukogudele ja muuseumidele.

1919. aastal kasvas aasta varem Tallinnas avatud Eesti Rahva Muuseumi osakonnast välja iseseisev Eesti Muuseum. 1928. aastal nimetati see vastavalt kujunenud põhiprofiilile ümber Eesti Kunstimuuseumiks. 1921. aastal alustas Tallinnas tööd Riigiarhiiv, eesmärgiga koguda Eesti Vabariigi riigiasutuste dokumente. 1924. aastast pandi Riigiarhiivi juhatajale Riigikantselei ja Maanõukogu raamatukogust välja kasvanud Riigiraamatukogu (asut. 1918) juhatamine. 1921. aastast alustas Tartus tegevust Riigi Keskarhiiv, kuhu koondati iseseisvuse eelsed arhivaalid. 1926. aastal pandi alus Vabadussõja ajaloo arhiivile ja Perekonnaseisuarhiivile.

1929 asutati Tartus Eesti Rahva Muuseumi juures Eesti Kultuurilooline Arhiiv, kuhu koondati Eesti kultuuriloos olulist rolli mänginud isikute ja organisatsioonide dokumente ja fotosid. 1934. aastal avati Tallinnas külastajatele muusikamuuseum, 1943. aastal lisandus sellele teatriosakond. 1937. aastal eraldati Tallinna Linnamuuseum Tallinna Linnaarhiivist, kuigi mõlemad jäid esialgu ühise juhtimise alla. 1935. aastal alustas tuntud postiajaloolase Julius Bleyeri (1901–1980) juhtimisel tegevust Eesti Postimuuseum.

Teine maailmasõda ja poole sajandi pikkune Nõukogude okupatsioon tõid kaasa korvamatud kaotused Eesti arhiividele, raamatukogudele ja muuseumidele sõjas hävinud või okupatsioonivõimude poolt hävitatud ja siit väljaveetud kultuurivarade näol. Arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes koondati kõik ideoloogiliselt Nõukogude võimule sobimatu avalikkuse eest suletud erifondidesse. Suurel hulgal arhiivides, raamatukogudes ja muuseumides olevaid "kodanliku korra aegseid" raamatuid, kunstitöid, fotosid, käsikirju ja dokumente lihtsalt hävitati.

Eestist Nõukogude okupatsiooniaastatel välja viidud kultuurivaradest asub tänaseni suur hulk ebaseaduslikult Venemaal. 1951. aastal viidi Leningradi Eesti Postimuuseumi kogud, sh väga väärtuslik postmarkide kollektsioon, mis on tänaseni Popovi nimelises Sidemuuseumis Peterburis. Kremli Relvapalatis (Oruþeinaja Palata) hoitakse Eesti Vabariigi presidendi kullast valmistatud ja vääriskividega kaunistatud ametitunnust — Riigivapi teenetemärgi ketti, mis on valmistatud ühes eksemplaris ja antakse Teenetemärkide seaduse järgi üle presidendilt presidendile. Okupatsiooniaastate jooksul on Eestis välja viidud tuhandeid arhiivitoimikuid, mis asuvad erinevates Venemaa hoidlates.

Okupatsioonivõimude haardeulatusest jäid välja Eesti pagulaste poolt loodud arhiivid maailma erinevates paikades. Kandes küll arhiivi nime, on need omapärased arhiivi, raamatukogu ja muuseumi kombinatsioonid, kuhu on koondatud eestiainelisi arhiividokumente, filme, fotosid, helilindistusi, trükiseid, kunstitöid ja muid esemeid. Vanimaks ja suurimaks pagulasarhiiviks on 1952. a. asutatud Eesti Arhiiv Austraalias. Seda juhatas aastatel 1953-90 dr. pharm. Hugo Salasoo, kelle nime järgi arhiiv ongi tuntuks saanud. Kanadas Torontos on asutatud isegi kaks Eesti arhiivi: Eesti Keskarhiiv Kanadas (1961) ja Tartu Instituudi Arhiiv (1971).

1966 loodi Stockholmis Balti Arhiiv, mille juhatajaks oli kuni oma surmani tuntud Eesti luuletaja Kalju Lepik. 1969. aastal moodustati Ferdinand Kooli poolt eestlaste kohta DP-laagrites kogutud materjalide alusel Lakewoodis Eesti Arhiiv Ühendriikides. Pärast taasiseseisvumist on suur hulk paguluses talletatud ja loodud kultuuriväärtusi Eestisse jõudnud.

Eesti taasiseseisvumine on suures osas tuginenud arhiivides, raamatukogudes ja muuseumides säilunud retrospektiivsele informatsioonile alates rahvusliku eneseteadvuse tõstmisest ja omariikluse taastamise mõtte levitamisest kuni Eesti ajalukku Nõukogude okupatsiooni ajal tekitatud valgete laikude ja mustade aukude täiskirjutamiseni. Nõukogude okupatsiooniaegsete repressiivorganite (KGB, Siseministeerium) arhiividokumentide põhjal sai võimalikuks represseeritute rehabiliteerimine.

Arhiividokumendid on olnud aluseks Nõukogude võimu poolt konfiskeeritud omandi tagastamisel endistele omanikele või nende õigusjärglastele, samuti Eesti Vabariigi kodakondsuse tõestamisel. Seoses Eestis läbiviidud reformidega on arhiivid andnud välja ligikaudu pool miljonit arhiiviteatist, so. igale teisele Eesti kodanikule, lisaks teinud dokumentidest tohutul hulgal koopiaid. Taasiseseisvumisel alustasid paljud riiklikud ja mitteriiklikud institutsioonid arhiiviandmete otsimisega oma tegevuse kohta aastatel 1918–1940. Nende säilimisel ei olnud vaja alustada nullist.

Lisateave artikli kohta