Kultuurivarade kogud Eestis 17. kuni 19. sajandini

Võib öelda, et kultuuriväärtuste säilitamisega hakati Eestis sihipäraselt tegelema juba XVII sajandil, kui Rootsi riik andis välja esimesed seadusandlikud aktid ajaloomälestiste kaitseks. Põhjasõda (1700–1721) tõi aga kaasa järjekordse suure kultuuriväärtuste hävingu. Eestis jõuavad vaid vähesed oma juuri otsivatest genealoogidest Põhjasõjast (Eesti aladel 1700–1710) varasemasse aega. Sellest piirist on raske kaugemale ajaloo sügavustesse minna kahel põhjusel: suur sõda ja katk olid teinud kohutavat laastamistööd inimeste hulgas ja hävis ka kirjasõna, sh suur osa Rootsi ajal järjekindlamalt pidama hakatud kirikumeetrikatest, mis on põhilisteks genealoogilise informatsiooni allikateks. Mõni õnnelik, kes jõuabki sügavamale ajalukku, peab tavaliselt leppima teise katastrofaalse sündmuse — Liivi sõja (1558–1583) põhjustatud hävitustööga.

Põhjasõjast edasi on aga kirjalikud ajalooallikad säilunud tunduvalt paremini. Maakeelsete so eestikeelsete trükiste väljaandmine kasvas nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi osas. Juba 1715. aastal oli ilmunud Uus Testament ja 1739. aastal anti välja "Piibli Ramat …" . Ilmuma hakkasid eestikeelsed kalendrid, tervise- ja majapidamisalased juhised.

Kuigi juba XVIII sajandi teisel poolel hakati Eestis baltisakslaste poolt tundma sügavamat huvi oma kodumaa ajaloo vastu, muutus kultuuriväärtuste kogumine, säilitamine ja nende kasutamine ajalooliseks uurimiseks sihipäraseks tegevuseks siiski alles XIX sajandil. Suurt osa etendas siin 1802. aastal Tartus taasavatud ülikool, mille juurde prof. Karl Morgenstern asutas 1803. aastal kunstimuuseumi. See Eesti vanim muuseum, kuhu koguti ostude ja annetuste teel suure väärtusega kollektsioon Vana-Egiptuse kultuurimälestistest, Kreeka ja Rooma keraamikast ja skulptuurist, Lääne-Euroopa maalist ja graafikast, müntidest ja gemmidest, tegutseb tänaseni. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti suur osa Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi väärtuslikumatest eksponaatidest Venemaale, kus need asuvad ebaseaduslikult Voroneži oblasti Kramskoi nimelise Kunstimuuseumi kogudes tänaseni.

Tartu Ülikooli raamatukogu avas oma uksed Toomemäel 1806. aastal. Hiljem tekkisid ülikooli juurde veel mitmed muuseumid: geoloogia-, zooloogia- ja ajaloomuuseum. Samal ajal, 1802. aastal, alustas Tallinnas tegevust esimene eramuuseum — raeapteeker Johann Burchardi "Mon Faible" (pr. k. minu nõrkus), kust pärinevad eksponaadid on praeguse Ajaloomuuseumi kogude üks atraktiivseim osa.

Kultuurivarade kogumine, säilitamine ja nende uurimine oli ka mitme baltisaksa kultuuriseltsi ja -ühingu eesmärgiks. Olgu siinkohal neist nimetatud kaks suuremat ja tuntumat: 1838. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft) ja 1842. aastal Tallinnas asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühing (Estländische Literärische Gesellschaft). Viimase juurde loodud ja 1864. aastal külastajatele avatud Provintsiaalmuuseum on praeguse Eesti Ajaloomuuseumi eelkäijaks. 1863. aastal asutati baltisakslaste poolt Narva Vana-aja Uurimise Selts ja selle juurde ka muuseum, mis on esimeseks kohamuuseumiks Eestis. Selliseid seltse ja muuseume loodi veel teisteski linnades.

Esimeseks kõikidele soovijatele avatud raamatukoguks ehk siis raamatukoguks nii, nagu me seda tänapäeval mõistame, oli 1825. aastal Tallinnas avatud Eestimaa Üldine Avalik Raamatukogu. Vanima teaduslikult korraldatud arhiivi — Tallinna Linnaarhiivi — asutamise ajaks loetakse 1883. aastat, mil linnavalitsuse poolt määrati linnaarhivaari kohale Theodor Schiemann.

Lisateave artikli kohta