Vanimad kirjalikud mälestised ja kogud

Eesti ajalooline aeg, mis kajastub kirjapandud kujul, on suhteliselt lühike. Selle alguseks on peetud kas mõne Rooma autori, Skandinaavia saaga või Vene letopissi fragmenti, mis arvatakse olevat kirja pandud kas siis Eesti või eestlaste kohta, kuid ei ole siiski üheselt tõlgendatavad. Otsesed kirjalikud mälestised algavad aga XIII sajandist, mil Eestis seoses võõrvallutuse ja kristianiseerimisega levis kirja kasutamine.

Vanim säilinud Eesti kirjalik mälestis on paavsti legaadi ja pönitentsiaari (patukustutaja) Modena Wilhelmi poolt Tallinnas 1237. aastal välja antud ladinakeelne pärgamentürik, mis keelab takistada kinnis- ja vallasvarade annetamist kirikule üleüldse ja konkreetselt Tallinna pidalitõbiste vendade majale. Tallinna Linnaarhiivis säilitatava vanima üriku suurus on kõigest 7 korda 21 sentimeetrit, sest kirjutusmaterjal — pärgament — oli kallis ja seda tuli kokku hoida. Vaatamata oma tagasihoidlikele mõõtmetele ja välimusele, samuti ehk väheolulisena tunduvale sisule, on selle pärgamendiriba tähendus Eesti kultuuriloos suur.

Vanuselt järgmised Eestis säilunud ürikud on Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonnas olev maavalduse kinkekiri 1239. aastast ja Eesti Ajalooarhiivis olev Taani kuninga Erik IV poolt välja antud ürik kirikukümnise kohta, dateeritud 1240. aasta 24. juuniga. Nii need, kõige vanemad arhivaalid, kui ka mitmete järgnevate sajandite jooksul loodud ja alalhoitud kirjasõna on mitte-eestikeelne ja koostatud kas siis ladina, saksa, poola, rootsi või vene keeles.

Pikkade sajandite vältel kirjapandud Eesti koha- ja isikunimed ning üksikud eestikeelsed sõnad või lausekatked on meieni jõudnud vaid kui haruldased erandid. Neid võib leida XIII sajandi alguses kirja pandud ladinakeelsest Henriku Liivimaa kroonikast (Henrici Chronicon Livoniae) ja Taani Hindamisraamatust (Liber Census Daniae). Umbes aastal 1490 on Tallinna dominiiklaste kloostrist pärinevasse inkunaablisse kirjutatud eestikeelsed sõnad “ükspäev” — vxpeyue, “külvaja” — kylweya, “ilma” — ylma ja “õpetatud” — åppetut, mis on ilmselt seotud jutlusega külvaja tähendamissõnast. Umbes aastal 1510 on kirjutatud sõnad “surnud” ja “kiusab” — kychwsap — ja lausekatke “Myna … tha syno pera tulla”.

Need üksikud sõnad ja lausekatked tunnistavad, et katoliiklik kirik, vähemalt dominiiklaste näol, kasutas usuliste talituste läbiviimisel mingil määral maakeelt — eesti keelt. Kullamaa vakuraamatus on aastatel 1524–1532 kirja pandud juba pikemad seotud eestikeelsed tekstid: meieisapalve (Pater noster) maarjapalve (Ave Maria) ja usutunnistus (Credo). Tallinna Linnaarhiivis on aastast 1536 pärinev eestikeelne mittesakslaste st eestlaste truudusevanne Liivi ordumeistrile ja Tallinna linnale.

Keskajal tekkisid kirikute, kloostrite, seisuslik-korporatiivsete organisatsioonide ja linnavalitsuste juurde käsikirjade, samuti kunsti- ja tarbeesemete kogud. Aastasadade jooksul kujunenud kogud olid institutsioonikesksed ja leidsid kasutamist vaid piiratud ringi inkorporeeritud isikute poolt. Neist vähestest tänase päevani säilinud antikviteetidest on saanud hinnaline alus meie praeguste arhiivide, raamatukogude ja muuseumide rikkalikele kogudele. Sagedased sõjad ja tulekahjud, aga ka inimlik rumalus ja hoolimatus on sajandite vältel tunduvalt kahandanud eelkäijate poolt loodud ja meieni jõudnud kultuurivarade hulka.

Lisateave artikli kohta