Arstiteadused

Keemiateadlased tegid koostööd füsioloogide, farmakoloogide ja farmatseutidega. Uude ülikooli sattusid sageli veel noored, end otsivad, teadusmehed. Tartust kujunes koht, kus astuti julgeid samme teaduse metoodilise külje arendamisel, toeks ülikooli arendamisel eksperimentaalteaduste esilekerkimise jaoks varakult tehtud õiged otsused, näiteks eraldiseisva füsioloogiakateedri loomine 1820. aastal. Tartu laboratooriumites sündisid uute eksperimentaalteaduslike, meetodite pinnal uued teadusharud, keskendudes eeskätt füsioloogiale ning farmakoloogiale.

Friedrich Bidderi (1810–1894) aluse pandud Tartu füsioloogiakoolkonna panus avaldub närvisüsteemi ning seedefüsioloogia vallas tehtud avastustes, samuti metoodikas. Nimelt hakkas Bidder uuringutes katseloomi kasutama. Koos keemiaprofessor Carl Ernst Heinrich Schmidtiga (1822–1894) osundas Bidder 1852. aastal valkude, rasvade ja süsivesikute (mõiste võttis esmakordselt kasutusele seesama C. Schmidt) optimaalse vahekorra vajadusele toidus. Füsioloogiaprofessor Hermann Adolf Alexander Schmidt (1831–1894) uuris vere hüübimise küsimusi, rajades aluseid hüübimisvastaste süsteemide loomiseks ja vereülekande arenguks.

Rudolf Richard Buchheimi (1820–1879) eksperimentaalfarmakoloogia laboratoorium oli esimene ja 20 aasta — Buchheim viibis Tartus aastail 1847–1867 — jooksul ainuke omalaadne maailmas. Laboris uuriti ravimite koostist ning toimet katseloomadel, kasutades eksperimentaalse füsioloogia meetodeid, mida Tartus samal ajal täiendati. Buchheim rajas siiamaani kehtiva ravimite klassifikatsiooni nende keemilise toime ja farmakodünaamiliste omaduste alusel. Tartust Johann Ernst Oswald Schmiedebergiga (1838–1921) Strassbourgi levinud farmakoloogiakoolkond hakkas mõju avaldama kogu maailma vastavatele arengutele.

Farmakoloogia ja eksperimentaalteadusliku füsioloogia koostöös tekkis Tartus tugev kumulatiivne efekt, sündis uus teaduslik farmakoloogia. Viimasest kasvas omakorda välja uus, teaduslikult põhjendatud ravimitootmisel põhinev, farmaatsia, mille tuntuimaks esindajaks Tartus oli Georg Dragendorff (1836–1898).

Tartu arstiteadlased panustasid evolutsiooniõpetuse väljakujunemisse. Tegemist oli nn darvinismi-eelsete evolutsionistidega, kes Tartus omakorda kitsamalt esindavad embrüoloogiat. Nad olid osalised biogeneetilise reegli väljatöötamisel ning panustasid ka rakuteooriasse ja kaudselt geneetika arengusse. Koolkonna alguse juures seisis Karl Friedrich Burdach (1776–1847), kelle kuulsaim Tartu-perioodi õpilane oli K. E. v. Baer. Baer läks embrüoloogia ajalukku imetaja muna(raku) avastamisega Königsbergis, 1828. aastal. Ta oli väidetavalt ka peamine Darwini mõjutaja embrüoloogia alal. Martin Heinrich Rathket (1793–1860) koos Baeri ning Christian Heinrich v. Panderiga (1794–1865) — kõik Tartu ülikooliga seotud — peetakse embrüoloogia kui teadusharu loojaiks. Eksperimentaalembrüoloogia alusepanijaks loetakse Tartu anatoomiaprofessor August Rauberit (1841–1917).

Tartu ülikoolis aastail 1886–1891 töötanud maailmakuulus psühhiaater Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin (1856–1926) sai kõige muu kõrval (diagnoosis näiteks oma Tartu perioodil uue haiguse — skisofreenia) psühhiaatria eksperimentaalsete meetodite üheks pioneeriks. Kraepelin huvitus sellest, kuidas mõjuvad ravimid psüühikale, arendades farmakoloogilist uurimistööd. Alkoholi mõju uurides sai Kraepelinist (lisaks G. P. v. Bungele) üks Tartuga seotud meditsiinilise karskusliikumise eestkõnelejatest.

On mõned teemad, millede puhul eestimaine patriotism ei leia muu maailma teadusloo kirjutajate poolt heakskiitu. Nt usutakse Tartus, et see oli Nikolai Lunin (1853–1937), kes avaldas 1880. aastal uurimuse, milles pandi alus teadusele vitamiinidest. Paraku peab “ametlik” meditsiinilugu vitamiinide teooria väljatöötajaiks Casimir Funki ja Frederick Hopkinsit (viimane andis 20. sajandi teisel kümnendil vitamiinidele nime). Viimane siiski mainis Luninit oma Nobeli-kõnes. Tõepoolest, Funk ja Hopkins erinevalt Luninist ja tema õpetaja, G. P. v. Bunge koolkonna teistest liikmeist, ei piirdunud konstateeringuga, et “midagi peab olema”, vaid näitasid ära ka konkreetsed ühendid.

Mõneti sarnane saatus on Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffeliga (1857–1926), kes võttis operatsioonil esmakordselt kummikindad kasutusele. Vastavat innovatsiooni seostatakse William Halstediga USA-st. Siiski polnud Manteuffel mitte ainult vastava uuenduse pioneer Euroopas, vaid mis veel olulisem — Tartu arst võttis kummikindad kasutusele, et kaitsta patsienti, ameeriklane selleks, et kaitsta arsti…

On ka mõned teadusharud, mille alusepanijatena on Tartus õppinud või sealt pärit inimesed mujal maailmas enam tuntud, kui kodumaal. Näiteks Eesti loodusteaduse (teoreetilise bioloogia) omapäraks oli sageli teleoloogiline alatoon, usk arengu suunatusse, eesmärgipärasusse. 20. sajandi algupoolel tõi nimetatud tendents kaasa teatava tõrjutuse. Kaasajal on loodusteaduste teleoloogiline alatoon leidnud aga innukat uuestiavastamist. Sarnase, vitalismi ideoloogiaga, saab seostada Eesti päritolu Hermann von Keyerslingi (1880–1946). Ka K. E. v. Baeri vastuseis Darwini loodusliku valiku ideele, sisaldab endas lisaks teleoloogiale, tänapäeva teoreetilises bioloogias üha enam tähtsustamist leidvat altruismi ideed, sealtkaudu ökoloogilist mõtlemist ning laiemalt võttes kaasaegse looduskaitse aluseid (kuigi Baeri puhul võis tegemist olla ka negatiivse reaktsiooniga Vene riigis toimuvale jõhkrale sotsiaaldarvinistlikule survele väikeste keelte ja kultuuride vastu).

Mainida tuleb Gustav Piers von Bunget (1844–1920), kes füsioloogilise keemia dotsendina Tartust lahkudes Baselis professoriks sai, sealsele füsioloogiakoolkonnale tugeva omapära andis ning keda tänapäeval mäletatakse kui neovitalismi õpetusele alusepanijat. Nobelist W. Ostwald oli küll silmapaistev keemik, kuid tänapäeval loetakse ilmselt enam tema neid raamatuid, mis monismile — ühtsusõpetusele — pühendatud.

Jakob Johann von Üxkülli (1864–1944) oli zoosemiootika looja ning bioküberneetika pioneer. Omakorda huvitav, et Eesti, mille üheks esindusteaduseks semiootika, on tänapäeval muutunud viimasena toodud teadlaste loomingu oluliseks uurimiskeskuseks.

Lisateave artikli kohta