Keiserlik Tartu Ülikool

1802. aastal Tartusse taasrajatud ülikool kujunes kogu saksa kultuuri mõju all olevate Venemaa Balti provintside teaduselu keskuseks. Saksapärase olulisust ei maksa ülikooli arengus alahinnata. Alexander v. Humboldti ideede valgusel loodi Tartusse tüüpiline teadusülikool, mille olulisust omaaja teadusmaastikul võimendab see, et tegemist oli kahe suure kultuuri — vene ja saksa — vaheliste teaduskontaktide sõlmpunktiga. Selline positsioon tagas ideaalsed tingimused nii kiireks infovahetuseks kui nn akadeemiliseks rändurluseks. Tartu omanäolisust Venemaa oludes rõhutas ka see, et siin rakendati paljusid mujal riigis mõeldamatuid akadeemilise vabaduse printsiipe ega hoolitud nii mõnestki Vene Impeeriumis kehtestatud piiravast määrusest. Sellistes oludes sai Tartust tähtis hariduskeskus nt juutidele ja poolakatele. Saksapärase ülikooli ajalugu lõppes 1889. aastal, mil venestamine muutis ülikooli venekeelseks. Baltisaksa eneseteadvuse üheks keskuseks olemine andis oma tähenduse ka teaduse arengule.

Balti eraõiguse koolkonna (ka Balti Eraõiguse enda) looja, Friedrich Georg v. Bunge (1802–1897), oli aktiivne teaduses, avaldades mahuka kogu kohaliku ajaloo kohta käivaid arhiivimaterjale. Ajaloo-uurimine omas tähtsust ka väljaspool kohalikke olusid, näiteks Johann Philipp Gustaw Ewers (1779–1830) kujunes Vene riigi ja õiguse ajaloo tunnustatud spetsialistiks. Muu hulgas hakkavad ajaloolaste töödes silma aga nii mõnedki kultuurtreegerluse tendentsid, mis lisaks muule eitasid võimalust, et kohalikud muinasobjektid on loodud eestlaste esivanemate poolt. Näiteks arheoloogias elavdasid geoloog Constantin Grewingk (1819–1887) ja ajaloolane Richard Hausmann (1842–1918) — kes mõlemad olid arheoloogidena tuntud ka väljaspool kodumaa piire — nn gooti teooriat, mille kohaselt olid Eesti linnamägede ja üleüldse baltisaksa-eelse kultuuri loojateks olnud germaani hõim goodid. Selline lähenemine kutsus omakorda kaudselt esile eestlaste nö ametliku ajalookäsitluse sünni. Varane, eeskätt Carl Robert Jakobsoniga (1841–1882) seostatav, eesti ajalookäsitlus kaldus eelnevaga võrreldes küll teistpidi liialdustesse, mida rahvuslik ajalookirjutus tänini õgvendada püüab.

Tartus töötas majandus- ja sotsiaalpoliitika õppejõuna Karl Wilhelm Bücher (1847–1930), kellest hiljem, Leipzigi ülikoolis, sai ajakirjandusteaduse üks loojaist. Filosoofidest kujunes Euroopas tuntuks Gustav Teichmüller (1832–1888). Ülikooli keskne teaduskond oli usuteaduskond tänu oma ühteliitvale funktsioonile balti ühiskonna jaoks. Akadeemilises õppes valitses luterluse ortodoksne suund. Baltikumist on usuteaduse ajalukku läinud 19. sajandil isa ja poeg Theodosius (1817–1889) ja Adolf (1851–1930) von Harnack, kellest viimane läbis oma karjääri juba valdavalt Saksamaal, olles aktiivne muu hulgas ka evangeelses-sotsiaalses liikumises, nn liberaalses teoloogias.

Ülikooli oluline positsioon vaimse keskusena tõi kaasa teadustegevuse ideologiseerituse ka laiemalt. Võimudele olid siinsed tegelased sageli pinnuks silmas — lahkuma sunniti venestuse survel nt. silmapaistev germaani filoloog Leo Meyer (1830–1910). Katseid ülikooli 19. sajandi keskel venestada, suudeti summutada vaid Peterburi baltlaste lobby-tööga, milles oluline osa oli mängida K. E. v. Baeril.

Sageli ei jäänud kohalik kogukond paraku ka ise reaktsioonilisuses tagasihoidlikuks — siinse eliidi survet tundsid lühikest aega (1863–1864) Tartus töötanud rakuteooria üks rajajaist, Matthias Jacob Schleiden (1804–1881) ja kohalik loodusteadlane Georg Carl Maria von Seydlitz (1840–1917), kes darvinismi propageerijatena (esimesena mainitut nimetas ka “Papa Jannsen” 1863. aastal Pärnu Postimehes “vana ahvi esimeseks pojaks”), olid pinnuks silmas ülikoolielus domineerivaile teoloogidele. Darvinismi ei pooldanud elu viimases faasis ka K. E. v. Baer, kel oli tugev mõju balti teaduselule.

Lisateave artikli kohta