Loodus- ja põllumajandusteadused Eesti Vabariigis

Fundamentaal- aga ka loodusteaduste puhul tuleb tunnistada, et iseseisvuse tingimustes jäid need pahatihti nii rahvusliku piiratuse, eeskätt aga vahendite nappuse tõttu virelema. 1933. aastal Eestit külastanud Rockefelleri Fondi emissarid mainisid, et kunagises maailmakuulsas ülikooli arstiteaduskonnas tegeles fundamentaalteadustega vaid kolm teadlast — neurokirurg L. Puusepp, füsioloog Maks Tiitso (1900–1944) ja farmakoloog Georg Barkan (1889–1945). Rahvusluse tungimist teadusellu iseloomustab Barkani saatus, kes jäi 1938. aastal ilma õppetoolist, kuna otsustajad soovisid luua “rahvuslikku farmakoloogiat...” Seejärel Barkan emigreerus.

Sõjaeelse Eesti Vabariigiga seoses tuleb märkida seni käesolevas käsitluses tahaplaanile jäänud põllumajandusteadusi. Juba 19. sajandi alguses ülikooli sünni juures olnud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet oli oma tegevuse eesmärgina näinud kohaliku maaviljeluse taseme tõstmist. Sarnaseid “sotsieteete” tekkis Eesti aladele veel, küllaltki varakult hakkasid ka rahvuslikult meelestatud tegelased just vastaval suunal maarahvast harima — C. R. Jakobsoni Kurgja talu oli sisuliselt näidismajand.

19. sajandi akadeemilises elus oli põllumajandusteadustel oluline koht. Lähtuvalt mõnedele erialadele ülikooli astumisel esitatavatest väiksematest nõudmistest loodi Tartusse eraldi õppeasutusi (Veterinaaria Instituut aastail 1873–1917).

Iseseisvas Eestis, kui ajastule omaselt küllaltki autarkilises ühiskonnas, pöörati kodumaa viljelemisele suurt tähelepanu. Omaaegsete juhtivate põllumajandusteadlaste, kes muu hulgas said koolituse välismaal, tegevuse tulemusena sündis mitmeid teadusasutusi. Toomal loodi sookatsejaam, tekkis Jõgeva sordiaretusbaas, mille kauaaegseks juhiks oli Mihkel Pill (1884–1951). Viimane oli 1913. aastal ilmunud esimese eestikeelse pärilikkusõpetust tutvustava raamatu autor. Ka Tartu ülikooli juures loodi agraar-rakenduslikke institutsioone — näiteks ülikooli metskond Järvseljal, samuti katsemajand Raadil. Kuigi tekkis teaduslik looduskaitse, mõeldi ajastule omaselt veel looduse ümberkujundamise vaimus: “Inimlik elu on ühelt poolt olelusvõitlus teiste inimestega, samal ajal aga suurel määral võitlus loodusega… Rahvuse jõukatsumine oma maa-alaga etnilise iseduse kaudu tähendab geograafilist individualiseerimist, oma maa vormimist endale ja endapäraselt. Nii saab see, mida me kultuuriks nimetame, lõppeks mõõdu-puuks seisundi üle, millise on rahvus saavutanud organiseeritud võitluses oma eluruumi looduse üle.”

Tsitaat pärineb Edgar Kantilt (1902–1978), J. G. Granö õpilaselt, kelle linnageograafia-alased uurimused olid metoodiliselt uudsed, pannes aluse hilisemale Euroopa ja muu maailma vastavale teadusharule. 1944. aastal siirdus Kant emigratsiooni, kuid jätkas kõrgetasemelist teadustööd ka Eestist eemal.

Kui vaadata, kes sõja järel laia maailma jõudnud eesti teadlastest võõras keskkonnas suutsid oma erialal edasi tegutseda, tuleb tunnistada, et selliseid oli vähe. Lisaks Kantile veel Raadil töötanud botaanik, taimehaiguste uurija, Elmar Leppik (1898–1978), metsandusteadlane Andres Mathiesen (1890–1955), arstidest sõjaeelse Teaduste Akadeemia juhataja, bakterioloog Karl Schlossmann (1985–1969), humanitaaridest A. Saareste ja G. Ränk. Astronoom Ernst Öpik (1893–1985), sõdadevahelise Eesti ilmselt silmapaistvaim teadlane. Ta oli galaktikavälise astronoomia pioneer ning esimene, kes oletas, et tähtedes toimuvad termotuumaprotsessid. Öpik oli sisuliselt läinud emigratsiooni (töötas Harvardi ülikoolis) juba sõja eel, elu lõpusaastail elas ta Põhja-Iirimaal. Loodusteadlastest avas sõja eel uue perspektiivika suuna Theodor Lippmaa (1892–1943), kes paraku hukkus Tartu pommitamisel. Lippmaa biotsönooside teooria on aga oluline alus tänapäevasele taimeökoloogiale.

Lisateave artikli kohta