Rahvusülikooli sünd

1. detsembril 1919. aastal, veel Vabadussõja ajal, taasavati Tartu ülikool, nüüd rahvusülikoolina. Vaatamata toimunud kiirele arengule, oldi 1919. aastal seisus, kus oli nö tehnilisi raskusi rahvusliku teaduse ülesehitamisel. Paljudes valdkondades oli välja kujunemata eesti teaduskeel, lisaks puudusid inimesed, kes oleksid olnud võimelised eesti keeles “teadust tegema”. Nii pole imestada, et tekkis ka idee, et väikeriigil polegi ülikooli vaja ja haritlasi võib välismaal koolitada.

Olukorrast saadi üle, devalveerides eesti keele kasutust — alles 1930. aastail loeti valdavat enamust õppeainetest Tartu Ülikoolis eesti keeles. Rahvuslik teadlaskaader, eriti professorkond, täienes Venemaalt opteerunud või põgenenud teadlaste kaudu, “imporditi” ka välismaalasi. Välismaale suunati riigi toel õppima kümneid noori teadlasi. Lisaks aitasid ka rahvusvahelised organisatsioonid, eriti Rockefelleri Fond.

1920. aastate esimene pool oli periood, mil Soome ilmselt esmakordselt omas eestluse kujunemisele otsustavat mõju — Tartu Ülikooli tulid professoriteks mitmed soome noored teadusmehed (Johannes Gabriel Granö, Mikko Tallgren, Lauri Kettunen, Arno Cederberg, Ilmari Manninen jt).

Sellel perioodil ja valdavalt soomlaste poolt pandi alus enamusele Eesti rahvusteadustest. Fundamentaalteaduste asemel kerkis iseseisvas riigis esiplaanile kohaliku ainese uurimine ja kirjeldamine. Niisiis, kui 19. sajand oli eeskätt loodusteaduste kuldaeg, siis maailmasõdade vahel võis rääkida humanitaaria esiletõusust. Selles suunas ja antud ajaloolises kontekstis oli eesminejaks veel Tartu ülikool. Ning kuigi nii mõneski vallas leidis nõukogude perioodil aset stagnatsioon või tagasiminek, loodi sõdadevahelises Eestis siiski alused selleks järjepidevaks arenguks, mis tänapäevani rahvusliku meelsuse ja teaduse koostöös toimub.

Lisateave artikli kohta