Rahvusliku teaduse head ja vead

Eestluse kujunemine langeb ajajärku, mil domineerima kippus ühiskonnaasjade nö biologiseeritud käsitlemine. Eeskätt Darwini õpetus, aga ka degeneratsiooniteooria, oli loonud kujutelma, et loodusseaduste abil võib seletada ka inimühiskonnas toimuvaid protsesse. Sotsiaaldarvinism ei olnud eestlasile üldiselt kuigi perspektiivikas maailmapilt (jutlustades tugevamate õigust), kuid teatavaid väljapääse biologiseeritud maailmavaade siiski pakkus. “Ajaloota rahval” tekkis võimalus apelleerida nn looduse ajaloo seadustele. Rahvuslikku teadus- ja mõttelukku oma jälje jätnud psühhiaater Juhan Luiga (1873–1927) kirjutas 1909. aastal: “Vaid looduseseadused käivad oma iseseisvat rada ja nende vägevuse ees peavad ka suured ja kõige suuremad riigid vabisema,” ning lisab, et peaks “rahvaste elusündmuste hindamist praeguselt harilikult traditsiooniliselt, ajalooliselt seisukohalt loodusteaduslikule alusele” viima. Eesti rahvuskäsitluse nö biologiseerumine eelmisel sajandivahetusel avaldub mures rahva madala iibe pärast, aga ka eugeeniliste ideede levikus. J. Hurda poolt sõnastatud nn eesti rahvusluse imperatiivi, mis nägi eestlasi (vähemalt) vaimult suureks saamas, ei olnud paraku lihtne täita. Takistuseks sai saksa-, hiljem venemeelse ülikooli vähene eestisõbralikkus, valdavalt talupojarahva seast sirguva esimese haritlaspõlvkonna praktiline meel, puuduv teaduskeel, lisaks oma aja arusaamistest lähtuvad rassiteaduslikud või eugeenilised mured.

Alles kujuneva rahvuse eliidi puhul nähti teatava teadustegevuse alast võimekust devalveeriva tegurina kohustust muu maailma teadmisi ümber jutustada. Populariseerimine sai “päris teadusele” tõsiseks konkurendiks ja takistajaks. Lugejaid populaarsetel käsitlustel oli, kuid kirjutajaid nappis — viimaste puudusel suleti näiteks ajakiri Tervis 1913. aastal. Niisiis kirjutati 1917. aastal, et tarvis on lõpetada printsiibi “omanda ja anna edasi” domineerimine eesti teaduses, et edasi minna “omanda, loo ja anna edasi” põhimõtetele. Selle viimase juurde jõuti esimese iseseisvuse aastatel, mil tormiliselt hakkasid arenema nn rahvusteadused. Omariiklus tähendas ka seda, et “bioloogilise” rahvuse pinnalt oldi jõudmas “ajalooga” rahvaste hulka — viimane olukord aga vajas rahvuslikke suurmehi, keda otsiti ka teadlaste hulgast.

Üks tingimuste täitjatest oli kindlasti Ludvig Puusepp (1875–1942), neuroloog, kelle tipphetk teadlasena oli jäänud küll revolutsioonieelsesse Peterburi, kus Puusepp oli tõusnud neuroloogiainstituudi juhatajaks. Kuigi Puusepp esindas neuroloogias juba alanud farmakoteraapia ajastul veel kirurgilist epohhi, olid tema tarmukus ja sidemed need, mis tegid Tartu Ülikooli närvikliinikust rahvusvahelist kaalu omava teadusasutuse. Eestis teisi selliseid sõdadevahelisel ajal polnud. Kodumaine ajakirjandus püüdis “inimkonna päästjana” reklaamida ka prof. Aleksander Paldroki (1871–1944), kelle meetod pidalitõbiste ravis näis esialgu kinnitavat haigete tervenemist, kuigi tegelikult siiski vaid leidis aset haigustunnuste taandumine.

Lisateave artikli kohta