Reaalteadused 19. saj. Tartus

Taevased asjad ei olnud siiski vaid takistuseks kohaliku teaduse arengule — läbi aegade, tänapäevani välja, on Tartus silmapaistval kohal olnud astronoomia. Ajalooline tähetorn Toomemäel (valminud 1810), kuhu aastal 1824 püstitati maailma suurim teleskoop (millel oli ka uudne töömehhanism), on olnud töökeskkonnaks teadlastele, kelle panus maailmaruumi avardamisel vägagi arvestatav. Alustada tuleks loetelu kaksiktähtede uurija, Friedrich Georg Wilhelm Struvega (1793–1864), kellest hiljem sai oma aja Venemaa juhtiva Pulkovo observatooriumi juhataja. Omapärase “virtuaalse” mälestusmärgina kuulub UNESCO maailmapärandisse Struve juhendamisel aastail 1822–1827 piki Tartu meridiaani — oli ka selline Greenwichi ja Pulkovo kõrval — Põhja-Jäämerest Doonau suudmeni toimunud kraadimõõtmine. Johann Heinrich Mädler (1794–1874) pühendus Linnutee ehituse ja dünaamika uurimisse, olles selles vallas üks pioneere. Lisaks oli ta oma aja juhtivaid selenolooge (Kuu-uurijaid). Koostöös astronoomiaga arenes Tartus ka matemaatika, milles domineeris geomeetria-huvi. Nimekaim matemaatikuist oli ilmselt Ernst Ferdinand Adolf Minding (1806–1885), kes arendas edasi Gaussi pindade teooriat.

Matemaatilised aspektid toetasid meteoroloogia kujunemist Tartule tunnustust toovaks teadusvaldkonnaks. Maailma ühe esimese meteoroloogiaõpiku autor Friedrich Ludwig Kämtz (1801–1867) avaldas oma töödega tuleviku teadusele olulist mõju. 1918. aastal, saksa okupatsioonivõimude asutatud nn Landesuniversität’is, töötas lühikest aega mandrite triivi teooria rajaja, meteoroloogias tsüklonite käsitluse looja, Alfred Wegener (1880–1930), kes püstitas esimesena teooria Kaali järve meteoriitsest päritolust.

Olulisim füüsik tsaariaegses Tartu ülikoolis oli ilmselt tema esimene rektor Georg Friedrich Parrot (1767–1852), kelle hangitud füüsikakabineti sisustus on säilinud meie ajani, andes oma allespüsimisega märku ka sellest, et hilisemad põlvkonnad ei pidanud vajalikuks seda välja vahetada. Selline stagnatsioonile viitav fakt ei tähenda siiski, et Tartuga poleks olnud seotud füüsika ajalukku läinud mehi — elektrimootori üks leiutajad Moritz Hermann Jacobi (1801–1874), kes Tartus oli tsiviilehituse õppejõud, jättis oma jälje Tartu Toomemäele Inglisilla arhitektina. Heinrich Friedrich Emil Lenz (1804–1865) on Tartust pärit, kuid oma elektromagnetismi vallas tehtud teadustöö läbi viinud valdavalt Peterburis. Siinkohal tuleb tunnistada, et paljudele teaduslukku läinud meestele oli Tartu liiga tagasihoidlikke võimalusi pakkuv ning nii võib konstateerida paljude oluliste teadlaste Tartust lahkumist, siirdumist Ida või Lääne poole.

Keemiateadused olid 19. sajandi jooksul Tartus esinduslikumad kui füüsika. Tartu on koht, kus M. H. Jacobi pani aluse galvanoplastikale, Ivan Kondakov (1857–1931) lõi kunstliku kautšuki. Keemikute, kes uurisid muu hulgas ka kohalikku ravimuda, seast pärineb ülikooli ainuke nobelist — Riiast pärit ning pärast õpinguid valdavalt Riias ja Saksamaal töötanud Wilhelm Ostwald (1853–1932). Ta oli üks alusepanijaist füüsikalisele keemiale. Ostwaldi õpilane, isa poolt eesti päritolu, Gustav Tammann (1861–1938), kelle varasemad tööd olid kohalikule koolkonnale omaselt füsioloogiaga seotud, on tänapäeval tunnustatud laia teadusvaldkonna, füüsikalis-keemilise analüüsi, rajaja ja arendaja.

Lisateave artikli kohta