Teadus väljaspool Tartut

Sõjaeelses Eestis hakkas ka tuhmuma Tartu monopol teaduskeskusena. Juba 1917. aastal, arutledes kõrghariduse tuleviku üle, leidsid mõned eesti tegelased, et Tartule peaks tekkima teadus- ja akadeemilises elus ka vastukaal ja konkurent Tallinna näol. Sõdadevahelises Eestis algaski Tallinna kui teaduslinna esiletõus. Väga palju oli antud juhul tegemist riigipoolse initsiatiiviga — 1919. aastal loodi Riigi Kesklaboratoorium, 1923. aastal Riiklik Katsekoda.

1936. aastal avati Tallinnas esmalt peamiselt sõjaväeinseneride väljaõpetamiseks peetud Eesti Tehnika Seltsi erikursuste põhjal esmalt Tallinna Tehnikainstituudi nime kandnud tehnikaülikool. Uues asutuses asus tööle mitu kodumaise teaduse suurkuju ning nii mõnestki uurimisvaldkonnast sai selle Eesti-keskse ainulaadsuse tõttu maailma vastava ala keskus. Paul Nikolai Kogerman (1891–1951) pani aluse põlevkiviuuringutele, milline valdkond on oma rahvusvahekise unikaalsuse säilitanud siiamaani.

Sõjajärgne periood lisas Tallinnale teaduses veelgi jõudu, eeskätt pealinna rajatavate arvukate teadusinstituutide, aga ka mõnede traditsiooniliste Tartuga seostatavate asutuste (Kõrgem Kunstikool) üleviimisega ning uute ülikoolide asutamisega (Tallinna Pedagoogikaülikool). Juba sõja eel mõnede visionääride peades liikunud mõte arstiteaduskonna osalisest Tallinna viimisest siiski aset ei leidnud, kuigi surve õpetada arstiteadust eraldiseisvas meditsiiniinstituudis oli Eestis nagu terves NSV Liiduski olemas. 1938. a aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia asus veel Tartus. Uus, ENSV Teaduste Akadeemia, loodi juba Tallinnasse.

Lisateave artikli kohta