Teaduse roll taasiseseisvunud Eestis

Teadlaskond on osa Eesti rahvuslikust eliidist. Kuigi teadlaste seas on olnud ka nihiliste — Ado Grentzstein sajandi alguses ja Gustav Naan 1970.–1980. aastail, kes jutlustasid teaduslikkusele apelleerivat kibedat tõde, nt eesti rahva väljasuremist — omas teadlaskond olulist rolli iseseisvuse taastamisel. Rahvusliku eneseteadvuse tõus nõukogude režiimi lõpuaastail oli muu hulgas seotud keskkonnaküsimustega, teadlased lõid kaasa loomeliitude pleenumitel ja teistel iseseisvuse taastamise taga olnud üritustel. Iseseisvus tähendas tõusu rahvusteadusetele, algas võidujooks väikeriikide vähestele ressurssidele, ka teadlaskonna esindajate erakonnastumine.

Parteilastena või mitte, püüab organiseerunud teadlaskond hoida kõrgel eesti teaduse mainet. Esile võib tõsta kontsentreerumist teaduskeskustes, Tallinnas ja Tartus, kus rajatakse infrastruktuuri teaduse toimimiseks ja ülikoolid püüavad jällegi enda alla saada nõukogudeajal loodud instituute. Tingimuste loomine teadustööks tähendab, et Eestist mitte ainult ei minda laia maailma kogemusi omandama, vaid siia tullakse ka (tagasi) teadust tegema. Jätkuvalt on tähtis teaduse prestiiž ning teadus kui vahend, mille kaudu eesti rahvas peaks suureks saama.

Lisateave artikli kohta