Teaduselu 18. sajandil

Kuigi kohalike rüütelkondade kapitulatsioonilepinguis Vene võimule oli kirjas punkt ülikooli töö jätkamisest, seda kaua siiski ei järgitud. Hariduse seeme oli aga külvatud. Harrastusteaduste viljelemine oli alanud juba 17. sajandil, mil antud seoses võib mainida eesti keele uurijaid, kelle töö eesti kirjakeele arendamisel jätkus 18. sajandil. Nimetatagu siinkohal eeskätt Anton Thor Hellet (1683–1748) ja tema 1732. aastal valminud käsitlust eesti keele grammatikast ja sõnaraamatut ning 1739. aastal ilmunud piiblitõlget, mis tegi põhjaeesti kirjakeelest hilisema eesti rahva ametliku suhtlusvahendi.

18. sajandil võimaldas professionaalsemat lähenemist teadusele 1724. aastal Peterburis loodud Teaduste Akadeemia, millega esimesed Eesti aladelt pärit mehed liitusid 1730. aastatel. 18. sajandi lõpul (1792) tekkis Riias Balti provintside esimene teadusselts — Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet (kolis 1813. aastal Tartusse).

Mõisakultuur, mille juurde kuulusid üha enam tööstusettevõtted, kodukooliõpetajad jms, oli mehhanism, mis toetas Eestimaist haridus- ja teaduselu. Siinkohal võib suuremate linnade kõrval mainida tööstuskeskuseks kujunenud Põltsamaad, kus Peter Ernst Wilde (1732–1785) poolt anti välja esimest eestikeelset, sisuliselt populaarteaduslikku, perioodilist väljaannet Lühhike õppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, nii hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haiguse jures. Üllitise eesmärgiks oli tutvustada maarahvale tervishoiu küsimusi, samuti lihtsamaid arstikunsti võtteid (sh algset rõugepanemist — variolatsiooni). Ulatuslikuma tööstuse puudumine jättis kohalikule teaduselule siiski oma jälje — kuni kahekümnenda sajandini olid tehnikateadused tänapäeva Eesti alal tagasihoidlikult esindatud.

18. sajandil lõpul ja 19. sajandi alguses sai tõsiseltvõetava alguse kohaliku looduse ja elanikkonna teaduslik kirjeldamine. August Wilhelm Hupel (1737–1819) hakkas Põltsamaal avaldama teaduslikke kogumikke (esimene neist Topographische Nachrichten von Lief- und Estland, 1774–1782), milles leidsid käsitlemist teemad ajaloost etnograafiani. 1794–1798 aastast pärineb Ludwig August Mellini (1754-1735) atlas. Kõnesoleva sajandi lõpust pärinevad esimesed ülevaated taimestikust, loomastikust ja linnuriigist. 1776. aastal kirjeldati esmakordselt eestlast antropoloogilisest vaatevinklist. Maarahva tervislikku seisundist püüdis ajastu vaimus 1814. aastal ülevaadet anda Karl Ernst v. Baer (1792–1876), (Saaremaa) rahvameditsiini kohta ilmus aastail 1823 ja 1829 ülevaade Johann Wilhelm Ludwig Luce (1756–1842), mitmekülgse teadusmehe ja rahvavalgustaja, kirjapanduna. Alanud oli nö eesti teaduse esimene faas, eestlastest maarahva ja tema eluviisi teaduse uurimisobjektiks olemine.

Tartu ülikooli taasavamisele (1802) eelnenud sajandil pühendus tänapäeva Eesti aladel teadustööle u 90 inimest. Siit pärit noorte jaoks olid peamisteks hariduskeskusteks Jena, Halle, Göttingen, Rostock ja Greifswald. Saksamaa ülikoolide lõpetajate arv kasvas üha ning paljud nn riigisakslastest haritlased sattusid töö ja elatise otsingul saksakeelsetesse Venemaa provintsidesse Läänemere kaldal.

Üha tihenevad kontaktid Balti provintside ja Euroopa vahel sattusid ohtu pärast Prantsuse Suurt Revolutsiooni, mil Vene võimud asusid takistama välismaal hariduse omandamist. Lahendus saabus selleks ajaks Vene ühiskonnas mõjukaks tõusnud baltlastele — näiteks 18. sajandil Venemaal meditsiinidoktori saanutest olid ligi pooled pärit Eesti- ja Liivimaalt — ülikooli rajamisega nende Heimat-isse. Leidis aset lühike “võidujooks” Kuramaa keskuse Jelgava (Mitau) — 1795. aastal oli Venemaaga liidetud Kuramaa hertsogiriik, mille pealinnas oli küllaltki arvestamisväärne kõrgem õppeasutus, 1775. aastal asutatud Academia Petrina — ja Tartu (Dorpati) vahel, mille võitis viimane.

Lisateave artikli kohta