Teaduskogud ja nende loojad

Enamust 19. sajandil loodud olulisi teaduskollektsioone saavad muuseumikülastajad nende ajaloolises keskkonnas siiamaani nautida, teadlased aga kasutada. 1802. aastal loodi ülikooli raamatukogu. Selle juhatajaks, samuti ülikooli kunstimuuseumile (1803) alusepanijaks, oli Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852).

Juba 1803. aastal asutati Tartusse ülikooli botaanikaaed, 1820. mineraloogia- ja 1822. aastal zooloogiakabinet. Palju materjali kogudesse saadi vahetuse ja annetuste teel. Ka Tartu ülikooli ja baltisaksa päritolu teadlaste ning rändurite osalemine Vene Impeeriumi korraldatud uurimisretkedel ja ekspeditsioonidel, täiendas pidevalt ülikooli kogusid.

Teaduse arengusse andsid suure panuse balti päritolu maadeuurijad Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) ja zoogeograaf Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894). Esimese panus maailmaookeanide kaardistamisse ja kirjeldamisse (Lõunamerede atlas, I kd. 1823, II kd. 1826) ning teise tööd — olles maailma esimesi ökoloogilis-geograafilisi uurimusi — Siberi uurimisel, pakuvad huvi tänapäevalgi. Aastail 1802–1865 osalesid Tartu ülikooli õpetlased vähemalt 117-l Venemaa avarustesse tehtud teadusekspeditsioonil, panuseks eeskätt Venemaa põhjaalade uurimine. Venemaa etnograafia ja füüsilise antropoloogia uurimisele oli aluse pannud juba K. E. v. Baer.

Teadus oma toonases arengufaasis vajas neid kogusid, sest suur osa teadustööst oli veel kirjeldamine ning sellest välja kasvav süstematiseerimine. Vastavas vallas kujunesid Tartus silmapaistvateks teadlasteks taimesüstemaatikud Carl Christian Friedrich von Ledebour (1785–1851) ja Alexander Georg von Bunge (1803–1890), zooloog Johann Friedrich Eschscholz (1793–1831), kes tegi kaasa kaks Otto von Kotzebue (1787–1846) — samuti Eestist pärit Vene maadeuurija — ümbermaailmareisi, mille tulemusena kirjeldas paljusid uusi floora ja fauna esindajad. Paleozooloog Hermann Martin Asmuss (1812–1859), devoni rüükalade esimene uurija, kirjutas oma teaduse paraku valdavalt “sahtlisse”. Omanäolised kogud hakkasid kujunema ülikooli vanas anatoomikumis arstiteadlaste käe all. Anatoomia, patoloogia, antropoloogia jm kollektsioonid olid sageli ka eeskujuks mujal sarnaste kogude loomisel.

Kogudest sai oluline allikas ka Eesti tutvustamisel maailmale — Lõuna-Eesti punase liivakivi aluspõhi on üks devoni fossiilide olulisimaid leiukohti maailmas. Hiljem, 20. sajandil, said paleontoloogia raames tuntuks ka Eesti lubjakivilademed.

Loodusteadlased ja geoloogid lõid rikkaliku meteoriitide-, aga ka arheoloogiakogu. 1843. a rajati ülikooli juurde arheoloogiamuuseum. Selle sünnile olid kaasa aidanud professor Friedrich Karl Hermann Kruse (1790–1866) korraldatud arheoloogilised ekspeditsioonid Balti provintsides.

Ülikool polnud üksi. Erinevates linnades tekkinud teadusseltsid pidasid vajalikuks luua kollektsioone eeskätt kohaliku muinsuse säilitamiseks — nii on tekkinud arvestatavad kiviaja arheoloogia (Muinasuurijate Selts Pärnus) jms kollektsioonid. 1864. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseum, tänase Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija.

1909. aastal pandi alus Eesti Rahva Muuseumile, nii põlistati muinsus kui oluline aspekt eesti rahva enesedefineerimisel. Juba varem olid vastavale protsessile mõju hakanud avaldama nii mõnedki veel mitte-eestlaste poolt loodud teadus- ning haridusseltsid. Jakob Hurt (1839–1907) viis enda ja oma lähemate kaastööliste abil vastava teaduspõllu kündmise initsiatiivi eestlaste kätte, andes Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu aastail 1875–1886 välja kaks kogu rahvalaule (Vana kannel). 1888. aastal Hurda poolt tehtud üleskutse kõige muistse talletamiseks (Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele) langes juba viljakale ja teadlikule pinnasele. Kogumisel lõid aktiivselt kaasa rahvuslikult meelestatud üliõpilased, aga ka harrastusteadlased, kellest nii mõnigi on hiljem tunnustust leidnud kui esimene antud teadusvallas panuse andnud eesti rahvusest teadlane — nt Abja koolmeister Jaan Jung (1835–1900) arheoloogia alal.

Lisateave artikli kohta