Teaduslikud seltsid

Eesti ala esimeseks vaid teadusseltsiks tuleb lugeda 1838. aastal asutatud ja tänaseni toimivat Õpetatud Eesti Seltsi, mis Tartu ülikooli juures tegutsedes nägi oma eesmärgina kohalikku kultuuri, ajalugu ja inimest puutuva uurimist ja kogumist. Seltsi asutajaist on eesti kultuurilukku end ilmselt kõige kindlamini jäädvustanud Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850), eesti soost arst ja keeleteadlane.

1853. aastal asutatud Eesti Loodusuurijate Selts (algselt Tartu Loodusuurijate Selts) pühendus kohaliku looduse uurimisele — säärast lähenemist tasub iseenesest esile tõsta, sest impeeriumiülikooli teadlased kippusid oma “suurt kodumaad” teenides sageli huvi tundma pigem kaugemate maade ja probleemide ja mitte nii väga kohaliku, argise, vastu.

Teadusseltse loodi üle Eesti. 1818. aastal asutati Kuressaares — hiljem ka Viljandis ja Valgas — Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi filiaal (Kuressaare Ökonoomiline Akadeemia, eestvedajaks oli J. W. L. v. Luce). 1842. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühing. Seltside loomise taga olid kohalikud harrastusteadlased. Ülikoolivälistest teaduse arendajatest mainitagu siinkohal nt Haapsalu kurortoloogia loojat Karl Abraham Hunniust (1797–1851), keelemeest Johann Heinrich Rosenplänterit (1782-1846) jt.

Eestikeelse teadusterminoloogia teadlik arendamine algas 19. sajandil. Eesti keele kasutuselevõtule teaduskeelena andis oma panuse juba 1869. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) poolt välja antud eesti keele sõnaraamat. 1875. aastal tuli samalt autorilt välja eesti keele grammatika. Aastail 1900–1906 ilmus esimene eestikeelne entsüklopeedia (Eesti üleüldise teaduse raamat), väljaandjaks Karl August Hermann (1851–1909). Eesti teaduskeele loomisega seoses saab mainida arste Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) ja Peeter Hellatit (1857–1912). Viimane oli lisaks aktiivsusele rahvuslikus liikumises ka Venemaa üks juhtivaid otolarüngolooge, kes kuni enneaegse surmani tegi karjääri Peterburis. Dr. Hendrik Koppeli (1863–1944) algatusel 1903. aastal ilmuma hakanud ajakiri Tervis oli arstkonna järjekordseks panuseks vastavas vallas. Teadliku omakeelse terminoloogia loomisega tegeleti enne iseseisvumist aktiivselt veel farmatseutide poolt.

19. saj. keskel oldi veel olukorras, kus maarahvas oli valdavalt uurimise objekt. Muutused algasid 1870. aastatel, koos Eesti Üliõpilaste Seltsi kujunemisega — sel oli hiljem isegi oma loodusteaduslik sektsioon. 1872. aastal loodi Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses 1893. aastani. Järjest juurde tekkinud (ka Riias ja Peterburis) rahvuslikud üliõpilasorganisatsioonid nägid ühe oma eesmärgina teaduste arendamist ning nende viimist rahva hulka. 1913. aastal sai alguse esimene rahvuslik erialateadlaste ühendus, kandes veel võimudele sobivat eufemistlikku nimetust — Põhja-Balti Arstide Selts. Teadusseltside loomine sai uut hoogu iseseisvumise väljakuulutamise järel, 1924. aastal oli 10 olulisemal teadusseltsil kokku juba üle 1100 liikme.

Kuigi karskusseltsid sellisel kujul, nagu nad sada aastat tagasi Eestis laialt levinud olid, ei andnud veel teadusühingute mõõtu välja, tuleb nende puhul meeles pidada, et tegemist oli ühega esimestest ning samas väga olulise sisendiga, mille kaudu oma aja teaduse sõnum liht- ja maarahvani jõudis. Karskusideede lai levik sümboliseeris uue ajastu algust ka eesti ühiskonnale – alanud oli loodusteaduslike mõjude periood.

Lisateave artikli kohta