Teema piiritlemine

Eesti teaduse ajaloost kirjutamise teevad keerukaks nii üldtunnustatud kui ka kohalikku päritolu raskused valdkonna defineerimisel. Küsida võib, mis on üleüldse teadus (meenutagem aeg-ajalt lahvatavaid vaidlusi „rahvus-” ja „päristeadlaste” vahel), seda, kust läheb piir rakendusteaduse ja (omas ajas) kõrgtehnoloogilise tööstuse või arstiabi vahel ning kas teadusest rääkides käsitleda ka populaarteadust? Lisaks pakub ajalugu võimalusi arutleda teemal, kas Eesti teadus on sama, mis eesti oma.

Raskusi hea ülevaate tegemisele tekitab ka varasema uurimistöö lünklikkus — väga palju kodumaisest teaduse ajaloost on isiku- ja institutsioonilood, mis ei pruugi anda pilti teadusideede kujunemisest koha peal ning nende sobitumisest muu maailma konteksti. Kujundlikult võib väita, et senine kodumaine, sageli aastapäevade-keskne teaduslooline uurimistöö on seisnenud ajaloouurimise meetodite rakendamises asjassepuutuvate arhiivimaterjalide uurimisel, kuid kunagiste teadlaste poolt kirjapandu — materjal, mida arhiivi asemel hoitakse raamatukogus — kipub olema vähem kasutatud.

Ülevaate andmisel ei saa siiski mööda minna institutsionaalsest — suur osa edasisest tähelepanust on Tartu ülikoolil — ega kronoloogilisest lähenemisest, sest kuigi teadusideede ja institutsioonide ajalugu ulatub sageli läbi sajandite ja ühiskonnakordade, aitab ajaline skaala rõhutada rahvusliku komponendi teket ja arengut, tuua esile eelmise sajandivahetuse paiku toimuma hakanud murrangut, mille käigus eestlastest said teaduse uurimisobjektiks olemise asemel üha enam ise teaduste viljelejad. Ja kuigi eestikeelse teadusloome puhul oli veel aastakümneid tegemist maailmateaduse populariseerimise või paremal juhul imiteerimisega, on viimased sada aastat olnud tunnistajaks eesti teaduskeele sünnile ja arengule, teaduse eneseteadvuse tekkele ning esimestele edusammudele eesti teaduses.

Lisateave artikli kohta