Võim ja Vaim

Tartut on peetud ja peetakse tingimusteta mingiks erilise auraga vaimseks keskuseks. See võib nii olla, kuid oluline on siiski mõista, et eesti kultuuriloos tuntud terminit “Tartu vaim” tuleb eeskätt näha kui teatavat eitust, sest Tartu defineerib end sageli Tallinnale (võimule laiemalt) vastandumise kaudu, linnas asuv ülikool ja sellest lähtuv vaimsus annab sellele õigustuse. Eesti nõrk riikluse traditsioon annab teadlaskonnale — eeldatavale ühiskonna eliidile — võimaluse mängida olulisemat rolli, kui vaid uute teadmiste genereerimine.

Teadlaskonna suhestumine riigivõimu oli alanud juba Eesti Vabariigi lõpuaastail, mil Konstantin Pätsi juhitud autoritaarne süsteem tõi endaga kaasa esimesi näiteid “võimu” ja “vaimu” vastandumisest. Nõukogudeajal oli see tendents veelgi teravam, puudus vaid ühe poole — “vaimu” — võimalus end kaitsta või polemiseerida. Samas oli tegemist perioodiga inimkonna ajaloos, mil teadlaskond hakkas üha enam leidma rakendust ühiskonna teenistuses (professionaliseeruma), lõimumine oli alanud juba 1930. aastail, ka Eestis kasvõi kutsekodade süsteemi näol, mis hõlmas riigivalitsemisse nii ülikoolid (TÜ esindus Riigikogu Riiginõukogus esimeses kojas) kui mõned teadlaskonnaga seostavad ametid (arstid, loomaarstid, insenerid, apteekrid).

Teine maailmasõda sundis ka eesti teadlaskonda pooli valima, paljud leidsid nn “kolmanda tee”, sattudes emigratsiooni. Mõned valisid võitjate poole (nt H. Kruus).

Tartu Ülikool on hariduse andnud aga ka vähemalt kahele saksa rahvusest nn “natsiteadlasele” — kellest üks, arstiteadlane Felix von Bormann, tegi sõjavangidel tüüfusega inimkatseid, teine, psühholoog Rudolf Hippius, töötas välja natsionaalsotsialistlikku rahvastikupoliitikat sõjajärgses Euroopas — esimene mainitust jätkas pärast sõda erialast tööd, teise lasid tšehhid 1945. aastal maha.

Saksa okupatsiooni ajaks kodumaale jäänud nn rahvusteaduste esindajad said sõja ajal võimaluse uurida Peipsitaguseid soome-ugri alasid — ei teatud veel, et varsti avaneb perspektiiv tutvuda kogu ääretu Venemaa rahvaste eluga… Nii mõndki, kes sõja järel kodumaale jäi, ootasid vangilaagrid, isegi võimudega koostööd teinud kannatasid (H. Kruus). Alanud oli nõukogudeaeg. Kuivõrd NSV Liidus kehtinud režiim — nagu natsidegi oma — õigustas enda tegevust teaduslikkuse kaudu, pidi uus kord teadusele mõju omama.

Lisaks ajalooteadusele, mida nõukogude võim käsitles kui ideoloogia abiteadust ning klassikalistele keeltele, mille õpetamine koos teoloogiale tehtavate takistustega lõpetati, olid stalinismiperioodi kaks enim kannatanud teadusvaldkonda pärilikkusõpetus ja psühholoogia. Eesti teadlaskond sai uuest olukorrast ilmselt esmakordselt täie tõsidusega aru 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate alguses, mil algas kampaania nn mitšuurinliku bioloogia ning Pavlovi õpetuse rakendamiseks. Tegemist oli nõukogude tingimustes väärastunud loodusteaduslike distsipliinidega, mille puhul, lähtuvalt marksistlikust dialektilisest materialismist (vulgaarsest arenemisõpetusest), nähti võimalik (kohustuslik!) olevat allutada pärilikkuseseadused inimese ideoloogilisele tahtele (mõneti lamarkismi vaimus). Kõnesolev, õnneks lühikeseks jäänud periood, lõppes 1956. aastal võimude-poolse stalinismi hukkamõistuga, mis avas jälle vabamad tingimused teaduse arenguks.

Nii mõnelgi alal olid tingimused teadusloomeks aga suurepärased, sest Külmas sõjas osaleva suurriigi jaoks oli teaduspotentsiaal otsustav ja strateegiline ressurss. Lisaks Siberi avarustele oli eesti teadlastel nüüd võimalik osaleda ka näiteks Antarktise ekspeditsioonidel või kosmoseprogrammides.

1950. aastate lõpp, 1960. aastate algus oli ajajärk, mil valdavalt oli ületatud stalinismi-perioodi tagasilöögid teaduse arendamises ning Eestis algas sisuliselt juba kaasajalgi domineerivate teadussuundade esiletõus. Teisalt olid lõpuleviidud nõukoguliku teaduskorralduse uudsused, mille omapäraks oli ülikoolidega paralleelselt eksisteeriv teadusasutuste süsteem Teaduste Akadeemia alluvuses. Arvukalt loodi kõikvõimalikke teadusinstituute. Selline struktuur nõrgestas mõneti kõrgkoolide teaduspotentsiaali, kuid samas tõstsid säärased ainult teadusloomele keskendunud üksused nii mõneski vallas üldist teaduse taset. Nõukogude perioodil said Eestis jälle jalad alla arvukad fundamentaalteadused, rahvusteaduste tähtsus ei pruukinud alati väheneda, kuid ilmselgelt tuli nii mõnedelgi juhtudel arvestada võimude kontrolliva ja piirava hoiakuga. Ilmselt oli olukord Eestis aga sageli parem kui mujal NSV Liidus. Väga olulise panuse vene kultuurilukku andis Tartu ülikool ja Eesti teised teadusasutused 20. sajandi teisel poolel, mil siin töötasid mitmed (nõukogude) vene keskkonnast lahkumist eelistavad teadlased — näiteks varjatud antisemitismi all kannatavad juudid. Leningradist saabunud kultuuriteoreetik ja semiootik Juri Lotman (1922–1993), pani aluse nn Tartu-Moskva semiootikakoolkonnale, valiti 1999. a. rahva poolt sajandi teadlaseks.

Lisateave artikli kohta