Ideoloogiline väljaõpe sovetlikus ülikoolis
Kommunistlik partei oli NSV Liidu ainupartei ja ainsa lubatud ideoloogiana kehtis marksistlik-leninlik pseudoteaduslik ühiskonnakäsitlus. See oli kompileeritud peamiselt Karl Marxi, Friedrich Engelsi ja Vladimir Lenini tekstide põhjal. Õpetust värskendati uute tekstidega, mis avaldati riigijuhtide (Jossif Stalin, Nikita Hruštšov, Leonid Brežnev jt) nime all, aga ka parteikongresside materjalidena. Kohustuslikule ideoloogilisele väljaõppele oli allutatud kogu elanikkond. Neid aineid õpetati koolides ja kõrgkoolides. Töökohtadel peeti poliittunde, täiendusõppeks olid lisakursused marksismi-leninismi õhtuülikoolide nime all.
Kõrgkoolides pühendati nn punastele ainetele neli ainetundi nädalas. 1980. aastatel koosnes ülikooli ideoloogiline kursus kommunistliku partei ajaloost (3 semestrit), dialektilisest ja ajaloolisest materialismist, kapitalismi ja sotsialismi poliitökonoomiast, filosoofia ajaloost ja teaduslikust kommunismist (à 1 semester), lisaks teaduslik ateism ja marksistlik eetika.
Kommunistliku partei ajalugu oli NSV Liidu ametlik ajalookursus põhitähelepanuga 20. sajandi sündmustel ning „kommunistliku partei juhtival rollil teel kommunismi vääramatule võidule”. Ülejäänud ained pidid kokku võtma marksismi-leninismi „kolm allikat ja kolm komponenti”. Allikad olid saksa klassikaline filosoofia (peamiselt Georg Wilhelm Friedrich Hegeli ja Ludwig Feuerbachi järgi), inglise poliitiline ökonoomia (Adam Smith, David Ricardo) ja prantsuse utopistlik sotsialism (Claude Henri de Saint-Simon ja Charles Fourier). Neid „arendasid edasi” marksismi-leninismi kolm komponenti: dialektiline ja ajalooline materialism, poliitiline ökonoomia ja teaduslik kommunism.
Dialektiline ja ajalooline materialism moodustasid marksistlik-leninliku materialistliku filosoofia kursuse, mis algas antiikfilosoofide teoste selgitamisega marksistlik-leninlikus võtmes, lähtudes Marxi ja Engelsi edasiarendustest Hegeli dialektika vallas. Marksistliku poliitilise ökonoomia alus oli Karl Marxi põhiteos „Kapital”, õpetus sisaldas kapitalistliku majanduskorralduse kriitikat ja rõhutas sotsialistliku majandussüsteemi eeliseid. Teaduslik kommunism oli marksistlik-leninlik politoloogia, selle „alustekst” oli 1848. a avaldatud kommunistliku partei manifest.
Õppetöö toimus marksismi-leninismi „klassikute” teoste põhjal, milleks olid enamasti poleemilised artiklid ja raamatud. Eesmärk oli ideoloogia omandamine, mitte iseseisev mõtlemine. Suur osa „klassikute” poleemikapartnerite tekstidest olid keelatud kirjandusena kättesaamatud.
Kõrgkooli lõpetamisel tuli üks riigieksamitest sooritada ideoloogilistes ainetes. Ka erialaainetes oli marksismi-leninismi klassikute tsiteerimine kursuse- ja lõputöödes kohustuslik. Õppetööd korraldati nn üleülikoolilistes kateedrites. Oli ka õppejõude, kes dialektilise ja ajaloolise materialismi, poliitökonoomia ja filosoofia ajaloo raames suutsid õpetada tegelikku filosoofiat ja majandusteooriat. „Punaste ainete” õpetamine lõpetati Eesti kõrgkoolides 1989–1992.
Lisateave artikli kohta
