Juuniküüditamine

Juuniküüditamiseks nimetatakse Nõukogude võimude poolt 14. juunil 1941 toime pandud deporteerimist, kui Eestist viidi sunniviisiliselt ära Venemaale u 10 000 inimest

Operatsioon korraldati ühel ajal aladel, mille oli NSV Liit 1939–1940 hõivanud: Eestis, Lätis, Leedus, Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas. Tegemist oli poliitilise repressiooniga vallutatud alade elanike vastu  eesmärgiga kõrvaldada „vaenulikud” inimkategooriad ja lülitada need territooriumid kiiresti tasa ülejäänud NSV Liidu osadega. 

Küüditamise eeltööd algasid novembris 1940, kui NKVD alustas „kontrrevolutsiooniliste elementide”  arvelevõtmist Ukrainas, Valgevenes, Moldaavias, Karjalas, Leedus, Lätis ja Eestis. Mais 1941 määrasid  ÜK(b)P KK ja NSVL RKN kindlaks „nõukogudevastase, kriminaalse ja sotsiaalselt ohtliku elemendi”, kes tuli  välja saata (sh nt endiste „kodanlike” parteide liikmed, politseinikud, kaitseväe ohvitserid jpt). Need inimesed tuli saata vangilaagritesse. Sealjuures tuli vahistada ja asumisele saata ka nende pereliikmed. Arreteeritute vara tuli konfiskeerida.    

4. juunil 1941 moodustati aktsiooni teokstegemiseks Eesti NSV operatiivstaap, mis koordineeris maakondades ja suuremates linnades küüditamist ettevalmistavate kolmeliikmeliste komisjonide (troikad)  tööd. Troikadesse kuulusid harilikult NKVD kohalik ülem, NKGB kohalik ülem ning nendest ühe asetäitja. Operatiivstaabi juht oli ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst.

NSV Liidu siseasjade rahvakomissari Lavrenti Beria kinnitatud plaani kohaselt tuli Eestist välja saata 14 471 inimest. Neist 9115 (perekonnaliikmed) tuli saata asumisele ning 4665 perekonnapead ja 691 kriminaalkurjategijat tuli arreteerida ja saata vangilaagritesse.

Operatsioon korraldati ööl vastu 14. juunit 1941. Väljasaadetavatel lubati endaga kaasa võtta majatarbeid kaaluga kuni 100 kilogrammi isiku kohta. Maainimesed võisid kaasa võtta ka „põllumajanduslikku väikeinventari”: kirveid, saage jm. Iga perekonna küüditamisel oli asjade kokkupakkimise ja küüditatavate sõidukitele paigutamise ajaks määratud kuni kaks tundi. Tegelikkuses ei täidetud ei korraldusi inventari kaasavõtmise kohta ega peetud kinni ka kahest tunnist – paljud küüditatavad viidi kodust ära kiirustades ja suveriietes, kaasas juhuslikud asjad. 1.–3. juulini küüditati Eesti saartelt veel lisaks 1200 inimest. 

Täpset küüditatute arvu ei ole tagantjärele võimalik enam kindlaks teha. On teada, et see jäi vahemikku 10 000 – 11 000 inimest. Neist hukati või hukkusid kehvade elutingimuste tõttu hinnanguliselt umbes pooled.

Küüditamisoperatsiooni on Nõukogude režiim hiljem põhjendanud „tagala kindlustamise” vajadusega:   nädal hiljem puhkes Saksa – NSV Liidu sõda. Sõjalisest seisukohast võinuks nn viienda kolonnina ohtlikuks pidada eelkõige 20–49-aastasi võitlusvõimelisi mehi ning endisi Eesti poliitilisi ja sõjalisi liidreid. Esimesi oli küüditatute hulgas pisut üle viiendiku (2158 inimest). Ligi 80% küüditatuist olid nn süüdi olevate perekonnapeade pereliikmed, kes oleks vaevalt suutnud Nõukogude võimule märkimisväärset kahju tekitada. Sõjaline tähtsus oli vaid Eesti ohvitseride samaaegsel arreteerimisel, nende lojaalsuses Nõukogude korrale kaheldi.

Lisateave artikli kohta