Kirik Eesti NSVs

​Eesti NSVs kehtis vormiliselt usutunnistusvabadus, kuid igapäevaelus tehti usklikele ja kogudustele kõikvõimalikke otseseid ja kaudseid takistusi. Kiriku kasutada olevad hooned ja varad riigistati 1940. a pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt, kogudustel tuli nende eest küllaltki suurt üüri maksta. Hoolimata üldisest kirikuvastasest tegevusest oli kirikute ja koguduste olukord Eesti NSVs erinev. Paremas olukorras olid kaks suuremat konfessiooni: luterlus ja õigeusk, mille kirikuorganisatsioonidel ning enamikul kogudustest lasti edasi tegutseda, kuid mõlema kiriku tegevuse üle oli võimudel hoolikas järelevalve. Nii luteri kui ka õigeusu kirik olid julgeolekuorganite tugeva mõju all, kelle esindajad olid mõlemasse kirikusse sisse imbunud ning kellele tuli oma tegevusest regulaarselt aru anda. Väiksemate konfessioonide, nagu evangeelsete baptistide, metodistide jt tegevust püüdsid võimud rohkem kitsendada, sulgedes kogudusi või ühendades neid sunniviisiliselt üksteisega. Mõne kiriku, nagu Nõukogude võimu ebaseaduslikkust avalikult deklareerinud Jehoova tunnistajate tegevus keelati hoopistükkis ja nende liikmeid represseeriti usutunnistuse alusel.

Samal ajal püüdsid võimud kiriku mõju ühiskonnas tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega. Jõulude asenduseks seati sisse nääripühade tava, mille kombestik matkis osalt jõuludega seotud olmetraditsioone. Kirikliku leeriskäimise väljatõrjumiseks hakati korraldama noorte suvepäevi, mis esimest korda toimusid 1957. a. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele ka teised asendusrituaalid: ilmalik surnuaiapüha – asendamaks kiriklikku – oli viimase suure populaarsuse tõttu Eestis üks tähtsamatest. Ilmalikud matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde. Siiski jäid ka nõukogude ajal üsna levinuks kiriklikud matused.

Alates 1950. aastate lõpust eriti hoogustunud ateistliku propaganda eesmärk oli vaenuliku või siis vähemalt üleolevalt ükskõikse suhtumise kujundamine ühiskonnas kirikusse ja religiooni. Noorema põlvkonna juures see paljuski õnnestus. Sõltuvalt kohalikest oludest ja võimukandjatest võisid vanematega koos kiriklikke traditsioone järgivad noored (eriti kommunistlikud noored) sattuda tööl või koolis ülemustepoolse tagakiusamise ohvriks. Järjest rohkem avaldati ateistlikke trükiseid ja teemakohaseid käsitlusi tollases perioodikas. 1960. aastateks oli kirik minetanud oma traditsioonilise moraalse ja tasakaalustava koha eestlaste igapäevaelus. Ent hoolimata repressioonidest ja propagandast jäi kirik Eesti NSVs sisuliselt ainsaks avalikuks organisatsiooniks, mida ei suudetud täies ulatuses allutada valitseva režiimi kontrollile. Seetõttu täitis kirik Nõukogude ühiskonnas ka omapärast vaimse opositsiooni rolli.

Lisateave artikli kohta