Kodanlik natsionalism

Levinuim süüdistus repressioonide teostamiseks võimu- ja kultuuritegelaste vastu Eestis 1940. aastate II poolel ja 1950. aastate algul

NSV Liidus valitsev kommunistlik režiim sõnastas ühe talle vaenuliku ideoloogiana kodanliku natsionalismi, mille kandjad pidid olema ühtaegu klassilt (kodanlased) kui ka rahvuselt (mittevene) NSV Liidu vaenlased. Seejuures olid kodanliku natsionalismi tunnused ähmased ja varieeruvad. Kõige üldisemalt võidi selle all mõista nõukogudevastast meelsust ning selle levitamist, aga samuti kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, ebasobivat sotsiaalset päritolu ja seotust endise kodanliku korraga. Mõistet kasutati nii ideoloogilises võitluses kapitalistlike riikidega kui ka sisevaenlase kindlaksmääramisel.

1930. aastatel kasutati NSV Liidus kodanlikku natsionalismi süüdistusena rahvusvähemuste (sh eestlaste) vastu toime pandud massirepressioonide käigus. 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate algul sai NSV Liidus (sh taasvallutatud Eestis) kodanliku natsionalismi vastasest võitlusest ametlikult üks olulisemaid probleeme ühiskonnas. Kodanliku natsionalismi ilminguid paljastati nii kunstis, kirjanduses ja teaduses kui ka liiduvabariigi eri juhtimistasanditel, millele järgnesid asjaosaliste karistamised ja vallandamised.

Kampaania kulmineerus EKP KK 1950. a märtsipleenumiga, kui süüdistatuna kodanliku natsionalismi mahitamises tagandati Eesti NSV liider Nikolai Karotamm ning kodanlike natsionalistidena vallandati ja arreteeriti mitu Eesti NSV juhtivat tegelast, kellele pandi süüks eelnenud Eesti Vabariigi aastatel poliitilises või ühiskondlikus elus osalemine. Samal ajal toimusid laialdased vallandamised ja vahistamised ka Eesti kultuuritegelaste ja teadlaste hulgas.

Kuigi kodanlik natsionalism esines kommunistlikus fraseoloogias NSV Liidu lagunemiseni, lõppes Stalini surma järel 1953. a selle süüdistuse alusel represseerimine.

Lisateave artikli kohta