Kommunistlik ideoloogiatöö laste ja noorte hulgas
Nõukogude ühiskonnas oli koolil eriline roll. Kool pidi õpetama ja kasvatama tuleviku inimesi, s.t põlvkonda, kellelt oodati tulevase kommunistliku ühiskonna loomist. Selleks rakendati nii koolihariduse kui ka koolivälise hariduse kaudu ulatuslikku kommunistlikku propagandat.
Ideoloogilise kasvatusega alustati juba lasteaias ning seda jätkati ja süvendati koolis. Alates esimesest klassist loeti aabitsast tekste, mis kiitsid ja tänasid Nõukogude riigi juhti Leninit. Vanemates klassides jätkus ideoloogiline kasvatus eriti selgelt õppeainetes, mida sai seostada olukorraga maailmapoliitikas: ühiskonnaõpetus, ajalugu, geograafia. Tähtsal kohal oli ka kirjanduse tund, mis pidi andma noortele nõukogulikke eeskujusid. Eriliselt rõhutati kõigi nõukogude rahvaste suurt sõprust ning truudust suurele kodumaale, kuid samal ajal tõsteti ikkagi esile vene rahva ülimuslikkust.
Ka klassiväline tegevus allutati partei kontrollile. Õpilasi koondati vanuse järgi massiorganisatsioonidesse (vanuses u 6–10 a oktoobrilapsed, 10–15 a pioneerid, 14–28 a kommunistlikud noored). Kui oktoobrilaste tegevus oli veel üsna lihtne ja mänguline, siis ulatuslikum ideoloogiline kasvatustöö algas pioneeriorganisatsioonis. Pioneeridele korraldati põnevaid üritusi (spordivõistlusi, sõjamänge, suvelaagreid jm), millega kaasnes tugev nõukogude propaganda. Komsomol ehk kommunistlik noorsooühing oli aktiivsetele ja karjäärihimulistele noortele mõeldud ettevalmistav aste enne kommunistlikku parteid. Nendesse organisatsioonidesse astumine ei olnud vormiliselt kohustuslik. Ometi esines kohati väga tugevat survet ja ähvardamist õpetajate ja kooli juhtkonna poolt, sest koolidelt nõuti omakorda pidevat pioneeride ja komsomoli liikmete arvu tõusu.
Kasvatustöö tulemusena pidi õpilasest sirguma nn uus inimene, kes usuks kommunistlikesse ideaalidesse ja oleks kuulekas kommunistlikule parteile.
