Kommunistlik partei

Võimupartei NSV Liidus

Vene marksistid lõid 1889. a Vene Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei. 1903. a jagunes partei oma teisel kongressil kaheks tiivaks: radikaalseteks enamlasteks (bolševikud) ja mõõdukamat suunda esindavateks vähemlasteks (menševikud). (Nimetused tulid käibele samal kongressil ühe konkreetse küsimuse üle hääletamisel, kus enamlased moodustasid enamuse. Tegelikult oli vähemlasi tollal parteis arvuliselt rohkem kui enamlasi.)

1912. a eraldusid enamlased ametlikult parteist, moodustades Vene Sotsiaaldemokraatliku (bolševike) Partei, lühend VSDT(b)P. 1917. a tulid enamlased oktoobripöördega Venemaal võimule ja peagi keelustasid nad teiste parteide tegevuse. Järgnevalt kandis Nõukogude Venemaa (hiljem NSV Liidu) ainsana lubatud võimupartei eri nimesid: 1918–1925 Vene Kommunistlik (bolševike) Partei (VK(b)P), 1925–1952 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei (ÜK(b)P), 1952–1991 Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP). Pärast 1991. a ebaõnnestunud augustiputši saadeti Venemaal ja mitmes endises liiduvabariigis NLKP ja selle territoriaalorganisatsioonid laiali. Mitmel pool on jätkatud tegevust uue nime all, enamasti vähepopulaarsete nišiparteidena.

Eestimaa Kommunistlik Partei asutati formaalselt 1920. a sügisel pärast Tartu rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Kuigi partei oli 1920–1940 vormiliselt iseseisev, asusid selle juhtorganid NSV Liidus ning neid suunati ja kontrolliti ÜK(b)P ja Kominterni kaudu. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja annekteerimist 1940. a ühendati EKP ÜK(b)Pga, EKP oli ÜK(b)P territoriaalorganisatsioon.  Aastatel 1940–1952 oli partei ametlik nimetus üleliidulisest eeskujust lähtuvalt Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei (EK(b)P). 1990. a lõhenes EKP kaheks: eraldusid omaette programmiga iseseisev EKP ning endiselt Moskvale alluv konservatiivne tiib. 1992. a muudeti iseseisev EKP Eesti Demokraatlikuks Töölisparteiks.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta