Kivilinnus ja kaitsekirik

Kivilinnus ja kaitsekirik ilmestavad Eesti maastikupilti alates 13. sajandist. Kohaliku rahva ikkes hoidmiseks pidid saksa ja skandinaavia vallutajad kindlustama sõjalisi tugipunkte ja halduskeskusi, vallutatud maid jagati ka kloostritele. Eelkõige olid linnused ja kirikud strateegilised punktid, mille seinte vahel leidsid uued peremehed kaitset nii välisvaenlase vastu kui ka abi kohaliku rahva allutamiseks. Enamasti kasutati ära (parandati, täiendati) olemasolevaid eestlaste linnuseid. Koos võõra kuninga- ja feodaalvõimuga toodi kaasa ka oma maal kasutatavad ehitusmaterjalid ning -võtted, ristirüütlite kaitseehitised rajati neile varem tuntud tüüpide järgi. Kasutusele tuli lubimört ja uue nähtusena võlvkonstruktsioon. Sellest ajast kujuneski Eesti ida ja lääne verstapostiks, piiriks kahe maailma vahel. Pärast Liivi sõda (1558–1583) ei ehitatud enamikku purustatud linnustest enam üles.

Ideoloogiliselt seisukohalt vältimatu oli vastselt vallutatud maal ka kihelkonna- ja linnakirikute kiire ehitamine. Ajutist laadi puidust kultushooned asendusid peagi monumentaalsete kivikirikutega. Paljud maakirikud on ehitatud kaitsekirikutena, ohu korral võis nendes küllalt suur rahvahulk end tõhusalt kindlustada. Need on enamasti tagasihoidlike proportsioonide ja massiivsete müüridega ühe- või kolmelöövilised kodakirikud, mis võluvad oma lihtsa, pisut tahumatu iluga. Linnades oli sakraalarhitektuur algusest peale nõudlikum, Tallinna ja Tartu kirikutele annab unikaalsuse kõrggooti raiddekoor. Pealegi ehitati ju linnakirikuid kaua: vahetusid ehitusmeistrid, ehituskunstilised nõudmised, tihti kannatasid ehitised tulekahjudes. Nii omandasid kirikud praeguse kuju mitte kümnete, vaid sadade aastate jooksul.

Lisateave artikli kohta