Mõisaansambel kui baltisaksa kultuuri kehastus

Balti aadel jõudis rajada Eestis üle 2000 mõisa, esimesed esinduslikud lossiansamblid ilmusid juba 17. sajandil. Selline on tüüpiline mõisasüda Eestimaal: puudeallee viib ringteega ümbritsetud muruplatsini, otse üle muru paistab härrastemaja, väljaku külgedel asetsevad sümmeetriliselt aidahoone ja tall-tõllakuur, eemal teised majandushooned (viinaköök, jääkelder, teenijatemaja, laudad jne). Maaisandad püüdsid luua kaasaegset elukeskkonda, võttes eeskuju Lääne- ja Põhja-Euroopa kunstikeskustest, sealsetest vaimsetest suundumustest ning kunstimaitsest. Moe ja võimaluste muutudes ehitati mõisahooneid korduvalt ümber, koos majandusliku jõukusega kasvas kõrvalhoonete arv, puitehitised asendusid kivimajadega, idülli lisati mõisapargile. Just varasema ja uue stiili sünteesimise tulemusena saavutatud mitmekihilisus annab mõisaarhitektuurile Eestis lokaalse omapära. Baroksed mõisahooned omandasid 18. sajandi lõpust alates uhked klassitsistlikud sammasportikused, 19. sajandi keskpaigast tõid inglise romantismist vaimustunud aadlikud Eestisse neostiilid: leida võib nii stiliseeritud hansagootikast, tudorstiilist kui ka itaalia palazzo’dest inspireeritud näiteid.

Sajandeid eksisteerisid mõisa- ja talurahvakultuur teineteise vahetus naabruses ning vastuolulised on emotsioonid, mis talupojal mõisaga seondusid. Mõis oli kurnaja ja käsutaja, kuid aasta–paar mõisas ametis olla oli külas ihaldusväärne. Mõis võis olla ihunuhtluse ja alanduse paigaks, samas sai talupoeg mõisast eeskuju iluaia, lilleklumbi või puuviljaaia kujundamiseks, mõisa ametimeestelt omandas enamik puuseppi ja tislereid oma oskused.

Endisaegset baltisaksa mõisakultuuri on võrreldud uppunud Atlantisega; selle hiilgus sulas 20. sajandi alguse revolutsioonide–sõdade–reformide keerises, enamik omanikke lahkus Saksamaale. Paljud mõisaansamblid jäid rääma, pargid risustusid ning mõisaalleed kasutati küttepuudeks. Kui nõukogude ajal, 1970. aastatel hakati taastama üht kaunimat ansamblit, Palmse mõisasüdant, suhtuti sellesse kui grupi entusiastide iseäralikku huvisse. Murrang suhtumises mõisaarhitektuuri toimus paar aastakümmet tagasi — alles postmodernistlik ajalootunnetus tunnistas baltisaksa kunsti- ja kultuuriloo Eesti ajaloo osaks. Mõisakompleksid võeti riikliku kaitse alla ning täna ei suhtu keegi enam mõisaarhitektuuri teisiti kui rahvuslikku rikkusesse.

Lisateave artikli kohta