Mida peame omaks

Eestlased armastavad rõhutada, et meie esivanemad on praegusel asustusalal elanud tuhandeid aastaid. Arhitektuuriajalugu Eestis algab püstkoja, kivi- ja tarandkalmetega, jätkub kindlustatud asulate ning linnustega ja Eesti kõige omapärasema, võõreeskujudest sõltumatu ning sajandeid püsinud arhitektuurinähtusega — rehielamuga. Rehielamu (eluhoone, mida kasutati ka vilja kuivatamiseks ja peksmiseks) pärineb esiaja lõpust: kuna eesti küla sotsiaalne seisund kuni 19. sajandini märkimisväärselt ei muutunud, püsis ka see hoonetüüp. Madalate ümarpalkidest välisseinte ja neist umbes kaks korda kõrgema õlgedest või roost katusega hoone on väljendusrikas, ehkki hoonemassiivide harmooniline rütm lähtub puhtast funktsionaalsusest.

Sajanditevanune eesti ühiskond on ladestanud oma aluspinnale lugematuid välismõjusid — välismaalastest meistrid on võtnud vastu mõjutusi kohalikust ühiskonnast ja vastupidi. Vaevalt suudaks keegi öelda, milliseks oleks kohaliku ehituskunsti arengutee kujunenud Saksa-Skandinaavia vallutussõdade vahelesekkumiseta või kust jookseb veelahe „vallutajate arhitektuuri” ja eesti enda oma vahel. Kogu eesti arhitektuur on aegade jooksul tegelikult korduvalt hävitatud ja uuesti ehitatud.

Professionaalne eesti arhitektuur kujunes alles 20. sajandi alguses koos rahvusliku eneseteadvuse tõusuga, kui tekkisid esimesed projektbürood eesti soost arhitektidega, kes hakkasid otsima „eesti stiili”; maal hakkasid ärksamad-jõukamad talupojad oma maadligi suitsutaresid ümber korraldama uut tüüpi (korstna, suuremate akende ja eraldi köögiga) taluelamuteks.

Kas sajandite jooksul Eestimaal loodu on eesti arhitektuur? Kas saab rääkida eesti gootikast? Tunded — hirm, viha, imetlus, alandlikkus —, millega meie esivanemad vaatasid valitseva võimu visuaalseid sümboleid — kindlust, kirikut ja kloostrit —, erinevad suuresti emotsioonidest, mida tekitavad need arhitektuurimälestised tänapäeval. Ehitiste paiknemine maastikul ja kasutatud materjal — paekivi Põhja-Eestis ja Saaremaal, põllukivi ja punane tellis Lõuna-Eestis — kõik see tundub eestlasele igiomasena. Siinne gootika on Põhja-Euroopas ainulaadne: pisut tahumatu, lihtne ja otsekohene. Omaksvõetud stiilid peegelduvad ehitistes redutseerunud, kainestaval ja rahunenud moel, olgu tegemist keskaegsete kirikute, renessanssdetailide, barokklosside, klassitsistlike mõisahoonete, juugendvillade või funktsionalistlike hoonetega.

Kivid talupoegade keldri või lauda alusmüüris on samad, mis künkal kõrguvates linnusevaremetes; tahtes sakstega võrdseks saada, võtsid rehetarelised talupojad mõisahäärberitest üle ka eluhoone printsiibid, aiakujunduse ja detailid. Maalilised linnusevaremed, tihtipeale tühjalt ja kurvalt seisvad mõisahooned, postijaamad ja kõrtsihooned, tuulikud ja võrgukuurid, rahvamajad ja koolid mõjuvad ühtviisi kodusena. Alati jääb eriliseks Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi ajal (1920–1940) omaperemehetundega loodud arhitektuur, mille paistel elas eesti ehituskunst üle 20. sajandi keskpaiga drastilised muudatused ning mille järjepidevus on tänases arhitektuuris selgelt tuntav — kontrastiks veel elavalt Nõukogude okupatsiooniaega meenutav looduskauneid paiku risustav sõjaväe- ja kolhoosiarhitektuur.

Ajaloo jooksul on kujunenud erilise tähendusjõuga märgid, mis arhitektuuri kujul esindavad justkui kontsentreeritud identiteeti, ehituskunsti kirjutatud kultuurilugu, isegi kui nad on hävinud, nagu 1941. aastal Nõukogude armee poolt õhku lastud graniitplokkidest varaklassitsistlik Tartu kivisild või 1944. aastal hävinud Tartu Vanemuine. Seevastu Toompeal vanalinna panoraami kujundav Aleksander Nevski katedraal, üksikud stalinistlikud paraadhooned või Sillamäe kesklinn tervikuna on jäänud importartikliteks: need on võimalikud vaatamisväärsused turistidele, kuid ei kunagi kohaliku rahva poolt omaks võetud.

Eesti erinevaid linnu iseloomustavad neile ainuomased märksõnad: keskaegse Tallinna kõrval räägime Narva barokist (paraku II maailmasõjas hävinenud), klassitsistlikust ülikoolilinnast Tartust, Pärnust kui 1930. aastate funktsionalistliku kuurortarhitektuuri pärlist. Siiski on Eesti linnad rahvusvahelise linnaehituse probleemistikust enamasti kõrvale jäänud.

Lisateave artikli kohta