Sotsialismiperiood

Eesti arhitektuur elas suhteliselt valutult üle ka õnneks lühiajaliselt kestnud stalinistliku ajajärgu (sõja lõpust kuni umbes 1955. aastani). Nõukogude kunsti põhiprintsiibi „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” avalduseks eesti arhitektuuris on üksikud üledekoreeritud fassaadidega ja klassitsistlike sammasportikustega ühiskondlikud hooned. Stalinistliku linnakeskuse sai vaid Pärnu, Tartu sõjapurustustest tühjaks jäänud kesklinn jäi aastakümneteks sootuks hoonestamata; nõukogude linnaehituse küllaltki eksootilisteks näideteks on Kirde-Eesti tööstuslinnad.

1960. aastate poliitilise „sula” saabumisel suubus eesti arhitektuur internatsionaalsesse stiili. Olgugi, et kunstiliselt realiseeriti peaaegu kõik ideed, mis lääne arhitektuuris prevaleerisid, tähendas see arhitektide enamiku jaoks üleminekut nõukogulikust eufooriast vaiksesse opositsiooni — sotsialism oskas omandada rahvusvahelisest kogemusest ka kõik negatiivse (projekteerimine rangete ehitusnormide alusel, piiratud materjalikasutus, monteeritavad raudbetoondetailid ja madala tasemega tööjõud). 1970. aastatel joonistus välja suhtumine arhitektuuri kui õilsasse kunsti, lisaks igapäevasele tööle tegelesid arhitektid kunsti, muusika või filmiga. 1980. aastatel toimus järsk nihe keskkonna- ja ajalooteadvuse suunas: nn Tallinna kooli (arhitektid Vilen Künnapu, Toomas Rein, Veljo Kaasik, Jüri Okas, Leonhard Lapin jt) pöördumine 1930. aastate funktsionalismi pärandi poole tõstatas identiteediküsimused, seostades iseseisvusaegset arhitektuuri eetiliste, kontseptuaalsete, romantiliste ja patriootlike taotlustega.

Rahvusvahelise modernistliku lauslinnaehituse ajajärku märgistavad eelkõige keerukate arhitektuuriliste ja sotsiaalsete probleemidega paneelelamurajoonid, mis ehitati peamiselt mujalt NSV Liidust saabunud võõrtööjõu paigutamiseks. Eesti ühiskond ei ole nii jõukas, et suurpaneelelamuid massiliselt demonteerida; samuti ei jätku jõudu renoveerimise teel neist „magalatest” elamisväärset elukeskkonda luua.

Lisateave artikli kohta