Väljaspool müüre

I maailmasõja eelse aja suurimaid muudatusi Eesti linnas oli eestlasest tegija ilmumine — olgu tellija või arhitektina. „Eesti laadi” määratleti põhjamaises, soomelikus võtmes, eesti soost arhitektidest esindas rahvusromantismi peasuunda Karl Burmani looming. Suur osa tellimusi anti aga välisarhitektidele.

Intensiivse urbaniseerumise ajastu (19. sajandi lõpp – 20. sajandi algus) tõi paraku kaasa peamiselt tehaste ja vabrikute püstitamise ning vastava infrastruktuuri rajamise. Kui naaberlinnades Riias, Helsingis ja Peterburis kerkisid kesklinnas alates 19. sajandi lõpust kvartalite kaupa suured elamud ja esinduslikud ühiskondlikud hooned, siis Tallinnas piirnes ehitustegevus põhiliselt vanalinna hoonete ümberehitamisega, vaevaliselt laienes hõre ja madal ühiskondlike hoonete vöö ümber endise kindlustusvööndi. 20. sajandi algusest eksisteerib küll unistus Tallinna city’st: Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt (1913) käsitles Tallinnat kui tormiliselt kasvavat suurlinna. Sellesse tuleb siiski suhtuda kui uhkesse utoopilisse nägemusse, millel reaalse Tallinnaga paraku palju ühist pole.

1920. aastatel tuli äsjaiseseisvunud Eestil tegeleda kõigis valdkondades oma mahajäämuse likvideerimisega. Neil aastatel formeerus ka professionaalne arhitektkond; Tallinna südalinna hakkasid alles 1930. aastatel massiliselt kerkima 4–6-korruselised kivimajad. Kõik juhtivad arhitektid läksid oma loomingus vähemalt osaliselt kaasa ka funktsionalismiga, mis väljendus eelkõige villaarhitektuuris. Levinuks sai valge kastjas lamekatuseline mõne ümardunud hooneosaga maja. Ainulaadselt rahvuslikuks nähtuseks võib pidada Herbert Johansoni paefunktsionalismi — klomppaas modernistlike majade ehitusmaterjalina annab rahvusvahelise arhitektuuriga üllatavalt ühte jalga käinud eesti funktsionalismile omalaadse, põhjamaise ja jõulisema ilme.

Lisateave artikli kohta