Dokumentaalfilm

Dokumentaalkino pole pidanud toetuma publiku ootustele. Pärast endise majandussüsteemi lagunemist muutusid märgatavaks nähtused, millest seni oli vaikitud. „Ööliblika jõuludes” räägib küllaltki avameelselt oma tööst ja unistustest prostituut. Ekraanile ilmuvad uusrikkad, aga ka vangid ja niinimetatud prügikastiinimesed. „Cogito, ergo sum” näitab kadunud küla ainsat elanikku, kes kolhoosi minemisest keeldudes kaotas kogu oma vara, kuid mitte elujaatavat mõtlemist. Lihtsate mälestustena alanud naisvangi jutustus kasvab filmis „In paradisum” üle dostojevskilikuks looks kooselust sarimõrvariga.

Arvukate filmide kõrval saab rääkida autoritest, kellel oma väljakujunenud stiiliga on alati midagi öelda olnud. Rein Marani loodusfilmid või Andres Söödi erinevatelt lähtekohtadel ette võetud vaatlused ühiskonnast tabavad sageli täpselt sotsiaalset närvi. Dokumentaalkino asub kiiruse ja reageerimisvalmiduse poolest eelisolukorras, kuid selleski valdkonnas on vahel kriitikata jäädvustatud möödunud aegade legende. Looduslik, industriaalselt ümberkujundamata elukeskkond avaldab praeguseni mõju mõttelaadile.

Rein Marani töödest paistab Eesti kirjandusklassikale ja sealt ka filmile omane looduslähedus. Andres Söödi „Emakala surmas” saab kergelt müütilise varjundi ajakirjanduses eelkõige kurioosumina valgustatud lugu haruldase Mariaks ristitud tuura püüdmisest Saaremaal. Suvise kõrvalise meediasõnumi tagamaid näidatakse omamoodi uudise arhetüübina, mille mõju ulatub tegelikult paljudeni, kaluritest loodusmuuseumi ja pealinna tipprestoranini.

Dokumentalist Mark Soosaare huvi keskmes asuvad alati inimesed — kas siis laiemalt tuntud või mitte. Nende maailma avades astub ta üle konventsioonidest, olgu portreteeritavaks rahvusvaheliselt tunnustatud dirigent, elurõõmus veoautojuht või Siberi šamaan. Soosaare ühe-mehe-festival Pärnus on kujunenud üheks vastupidavamaks rahvusvaheliseks sündmuseks eesti filmielus, kus alati tekib arutelusid ja poleemikat.

Looduse ja ajalooliste juurte teemad sulavad eesti dokumentalistikas kokku pea iseseisvaks žanriks muutunud filmides, kus jälgitakse soomeugri hõimude traditsioonilist elulaadi Siberis. Nende rituaalid, kombed ja tehnilistest edusammudest puutumatuks jäänud maailmapilt on pakkunud erinevate generatsioonide filmitegijatele ammendamatut huvi. Vaid pooleldi paikse eluviisi omaks võtnud, mõnesaja-liikmeliseks kahanenud hõimud pole ainult eksootilise huvi objektiks, vaid kehastavad identiteedi sügavamat ja kaugemat kihistust. Hantide üks huvipakkuvamaid rituaale, karupeied, annab ehk teise tähenduse ka mängufilmi ajaloole Eestis.

Lisateave artikli kohta