Eesti film A.D. 2000

1990. aastatel on kriisinähtudest hoolimata valminud 26 mängufilmi. Mitmed neist võiksid äratada laiemat huvi, kui tootmiseelarvete puudulikkus ei mõjutaks tehnilist kvaliteeti. Madalseisuks saab seejuures pidada viimast viit aastat. Roman Baskini allegrooriline „Rahu tänav” kandideeris 1992. aastal parima meesnäitleja kategoorias Euroopa filmiauhinnale Felix. Keskseks levikanaliks väljaspool Eestit on jäänud festivalid. Ringist murdis välja alles Sulev Keeduse „Georgica” (1998), impressiivne lugu vana misjonäri ja poisi sõprusest pommilendurite katsepolügonina kasutataval saarel. Mõjutatuna vene kinost, kuid sidudes sinna traditsioonilisi Euroopa kultuuri teemasid, on „Georgica” üks poeetilisemaid filme eesti kinos. Ühtlasi võtab see sümboolselt kokku perioodi, mil Moskvas hariduse saanud eesti filmitegijad võtsid üle mõjutusi eelkõige ida poolt.

Nooremad režissöörid võtavad orientiiriks erinevaid filmikultuure. Katsepolügoni, kus erinevaid filmitegemise strateegiaid harjutatakse, piiritlevad hetkel 1960. aastate uus laine, stiilitundlik manerism ja uus prantsuse film. Pedagoogikaülikooli juures tegutsenud filmikateeder asus 1990. aastatel koolitama mängu- ja dokumentaalfilmirežissööre, kelle esimesed tööd tekitasid juba poleemikat. Filmid, mis maailma kino mõjutavad, jõuavad üha sagedamini ka Eestisse. Alates 1997. aastast toimuv Pimedate Ööde filmifestival annab ülevaate Euroopa filmi paremikust ning on muutumas huvipakkuvaks areeniks Skandinaavia kinole.

Eesti vaatajale on omamaised filmid mõjunud vastandlikult: ühelt poolt kergelt irooniline vastuvõtt vahetult pärast esilinastust, teiselt poolt kiindumuseni ulatuv truudus paarikümne aasta taguste filmide suhtes. Praegusest perioodist võib püsimist ennustada pigem rabedavõitu komöödiale kui rahvusvahelist tunnustust leidnud väärtfilmile. Publik otsib kodumaiste filmide kaudu uuenevat identiteeti samamoodi kui rahvuslik kinematograafia oma identiteeti rahvusvahelise tunnustuse kaudu, siiski ei tarvitse need liikumised olla tingimata vastandlikud.

Hetkel on filmitootmine jõudnud olukorda, mis sunnib taas meenutama algust. Kõige esimene säilinud eesti mängufilm, umbes 10-minutiline „Karujaht Pärnumaal” valmis 1914. aastal. Tõsisemat taotlust kinnitab tõik, et loomaks muljet värvifilmist olid kõik 15 000 kaadrit käsitsi koloreeritud. Esmapilgul tavapärasel jandil oli tugev baltisakslaste vastane suunitlus: mõisnikud kuulevad metsas märgatud karust, lähevad teda laskma, kuid loom teeb relvastatud meestele tuule alla. Valminud vahetult enne valimisi Pärnus, täitis film paljuski poliitilist eesmärki: toetada rahvuslikke jõude, kelle liidriks oli kohalik ajakirjanik Karu. Pärnus jõuti „Karujahti” näidata muudatusteta, kuid tsensuur reageeris kiiresti ning hiljem näidati filmi kärbituna.

Aasta 2000 kevadel ootas võtete taasalustamist Eesti ilmselt kõige ambitsioonikam mängufilm „Karu süda”. Katkestuse põhjused olid eelkõige majanduslikud: segadused võtete finantseerimisel Venemaal sundisid otsima uusi partnereid. Lugu noormehest, kes Siberis kütina tegutsedes õpib tundma kohalikku elu, looduse võimu ja ohte, kulmineerub stseeniga, kus vigastatud peategelane tapab karu, kellega ta on metsas sõbrunenud. Karujahti on peetud veel jantlikus filmis „Pühapäevakütid”/„Karujaht” (1930). Uskumuse kohaselt annab karu tapmine inimesele tema väe, see on proovilepanek, tõelise küti initsiatsioon. Eesti kinole on see tähendanud järelekatsumist, kas filmitegijate jõud käib oludest üle või mitte.

Mitmetest hiljutistest lühifilmidest paistab ambitsioon väljuda tuttavast kultuuriruumist, panna proovile tehnoloogilisi uuendusi ja publikut. Kiire rütmiga digitaalkino avab värskeid vaatenurki eelkõige dokumentalistika jaoks, kuid uus uljas reaalsus pakub huvi ka mängufilmirežissööridele. Karu tapmisest, erinevalt traditsioonilisest kultuurist, väe omandamiseks ei piisa.

Lisateave artikli kohta