Eesti filmi ristumine peateega

Eesti film on jõudnud 1990. aastatel samalaadsete valikute ette nagu kõik rahvuslikud kinematograafiad. Kas olla otsiv või populaarne, originaalne või konventsionaalne, enesekeskne või avatud? 1,4 miljoni elanikuga riigis on võimatu tagasi tuua mängufilmi valmistamise kulusid. Rahvuslik kinematograafia ei saakski olla ainult turule orienteeritud.

Olukord sunnib filmid, mitte ainult filmitegijad, rääkima rahast. 1999. aasta vaadatuim kohalik töö, Arko Oki režiidebüüt „Ristumine peateega”, kujuneb tõenäoliselt mitmes suhtes teelahkmeks. Ühelt poolt võimalus liikuda edasi järgmisele kõrvalteele, teiselt poolt vajadus pöörata ennast magistraalile, kus tuleb püsida samas tempos märgatavalt võimsamate ja kiirematega.

„Ristumises...” soovib kummaline kunstnik osta endale õnne. Tema maamajja satuvad hilja peale jäänud teelised, materiaalselt hästi kindlustatud abielupaar. Probleemid algavad sellest, kui kunstnik, kes näeb naise saabumises ende täitumist, püüab teda abielust välja osta. Sarkastilise kokkuvõtte asemel raha ahvatlustest pakub režissöör pigem parajalt koomilise varjundiga mõistuloo raha kaduvusest. Filmi kolme tegelase arutlused kõnelevad mõndagi sellest, kuidas poolikud kompromissid on saanud osaks postsotsialistlike maade igapäevaelust.

Filmitud üsna tagasihoidlikult, kuid siiski haaravalt, on „Ristumine...” samasugune kompromiss võimaluste ja taotluste vahel. Nõukogude Liidu lagunemine viis paari aastaga senise filmitootmise süsteemi kokkuvarisemiseni. Tsentraalselt kontrollitud ja rahastatud stuudiotesüsteem, mis toimis pea igas liiduvabariigis, iseseisvus, et peagi veenduda oma perspektiivituses. Mõne aastaga kallines kinopilet, hajus hiiglaslik levisüsteem ja kadus omamaiste filmide vaatajaskond kinodes. Asemele astusid väikestuudiod, mille võimalused olid majanduslikult piiratud ning kogemused uues situatsioonis kasinad. Ennast üles ehitama asuv riik ja kujunev majandus ei suutnud filmi märkimisväärselt toetada. Vaikselt hääbus ka kinodevõrk: hetkel tegutseb 410 000 elanikuga Tallinnas sama palju kinosid kui 1908. aastal. Maapiirkondades avaldas tagasilöök kinokülastatavusele veelgi suuremat mõju. Huvi omamaise filmi vastu pole siiski kadunud, pigem on põhjuseks kalleimad kinopiletid Ida-Euroopas.

Lisateave artikli kohta