1990. aastad — fotograafide ajastu

1990. aastate alguse vabanemine oli Eesti lähiajaloo üheks suurimaks pöördepunktiks. Kultuuris vallandus ekspansiooniperiood: tekkisid uued galeriid, toimus Tallinna-keskse kunstielu detsentraliseerumine, korraldati kohalikke rahvusvahelise kunsti festivale, normaliseerus osalemine maailma kesksetel kunstiüritustel. Eesti foto nagu ka kunst tervikuna jõudis parimatesse rahvusvahelistesse kunstiajakirjadesse (näiteks ülevaated väljaannetes "Art in America", "Art&Design", "Neue Bildende Kunst" jt.), ka kodumaiseid levikanaleid tekkis kunstimõtte avaldamiseks enneolematult palju. Riigimonopoli kadumine televisioonis ja kirjastustegevuses võimaldas rohkete uute kunstisaadete ning trükiste tekkimist. 1994. aastatel pühendas telekanal Reklaamitelevisioon (RTV) kaasaegsetele fotokunstnikele saatesarja "Fotovisioon", kunstimuuseumid hakkasid korraldama fotonäitusi ning kunstiteaduslikud väljaanded kirjastama fototeoreetilisi uurimusi.

Et 1990. aastatel toimusid ka sotsiaalses reaalsuses pöördelised muutused, siis kaldus ühiskonna poolehoid elulisi muutusi kajastavatele kunstivormidele. Tähelepanu fookusesse sattusid seni mahavaikitud või ideoloogiliselt moonutatud minevikuteemad. Vallandus irooniline suhtumine nii Nõukogude- kui kohaliku kultuuri senistesse "pühadustesse": kollektiivne turism Musta mere äärde, elamine "kõigi mugavustega" Corbusier´-tüüpi paneelmajades või teenimine Nõukogude Liidu relvajõududes olid teemad, mille tähendus pöörati tihti pahupidiseks.

Uues olukorras sai määravaks ka rahvusvaheline huvi Eesti tõsielukunsti vastu. 1990. aastate esimesel poolel toimus ridamisi Eesti ja Baltimaade fotonäitusi välisriikides: “Baltisk Fotografi” (1992) Odense Fotokunstimuuseumis, “Borderlands: Contemporary Baltic Photography” (1993–1995) Glasgow´s, York´is, Derby´s jm Suurbritannias, “Out of the Shadow: Photobased Art from Baltics” (1998) Greenville´s USA-s jpt. Ennenägematult sageli kaasati fotograafe nii Eestis kui välisriikides ka kunstinäitustele. Seetõttu on 1990. aastaid Eesti kunstis nimetatud just “fotograafide ajastuks”: 1992. aasta Saaremaa festival manifesteeris 80. ja 90. aastate tippautorite (Jüri Okas, Tõnu Tormis, Siim-Tanel Annus, Peeter Tooming, Peeter-Maria Laurits, Peeter Linnap jt.) töid, Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse näitusel “Aine–Aineta” (1993) oli foto samuti kesksel kohal.

Eesti Kunsti Muuseum ja Tartu Kunstimuuseum hakkasid oma kogudesse hankima fotograafide töid, samuti arvustas fotonäitusi Eesti kunstikriitikute paremik. Uuem foto tõusis kunstis keskele kohale ning kantuna postmodernsetest ideedest (dekonstruktsioon, kaasaja arheoloogia, ühiskonnakriitika), mängis kunsti kaasajastamisel isegi juhtivat rolli. Ka Eesti kunsti keskseteks manifestideks kujunenud Saaremaa Biennaalid 1995 (“Ajaloo Vabrik”) ja 1997 (“Invasioon”) olid algselt fotofestivalid. 1990. aastate alguses tõusis tähelepanu keskmesse DeStudio (Peeter-Maria Laurits ja Herkki-Erich Merila), kes rakendas oma töödes massimeedia valmiskujundeid, kümnendi keskel aga Peeter ja Eve Linnap, kes irooniliselt dekonstrueerisid eestlase rahvuslikku, poliitilist ja personaalset identiteeti.

1990. aastate keskel ilmus kunstimaastikule ka EKA üliõpilastest koosnev rühmitus “Faculty of Taste” / “Mobil”-galerii, mis korraldas hulgaliselt uutest ideedest lähtuvaid näitusi. “Mobil”-galerii esteetiliseks ja retooriliseks põhistrateegiaks oli dekonstruktivism: tarbe- ja isiklike fotode ning valmisesemete re- ja dekontekstualiseerimine, foto ja teksti sümbioosid ning sageli ka fotode kaasamine installatsioonidesse. Koolkonnast väljakasvanud kunstnikest on silmapaistvamad Marko Laimre ja Mart Viljus ning kunstikriitikutest Mari Laanemets ja Anders Härm. Nimetatud sotsiaal-kontseptuaalse fotokasutuse kõrval oli mitmete kunstnike lähtepunktiks popkultuur (peale DeStudio ka Tarvo Hanno Varres ja Jasper Zoova) ja kaasaegne manerism (Toomas Volkmann, Mark Raidpere, Ly Lestberg).

1990. aastatel kinnistus fotograafia kunstis ka institutsionaalsel tasemel: Tallinna Raevangla Muuseum muutus Fotomuuseumiks, 1997. aastal avas Tartu Kõrgem Kunstikool fotograafia eriala, fotograafe võeti Eesti Kunstnike Liidu jt. organisatsioonide liikmeteks, regulaarselt alustas ilmumist “Fotoleht” (looja ja väljaandja Juris Moks).

Lisateave artikli kohta