Kahtluste ajastu?

Suhteliselt kindlate piiridega ‘postmodernismi’ termini asemel kasutab tuntud ameerika teadlane Thomas McEvilley uusima skulptuuri analüüsimisel ‘kahtluste ajastu’ mõistet. Lühidalt — silmas peetakse igasuguste kindlate väärtuste puudumist. Säärane määratlus kehtib hästi ka uusima eesti foto kohta.

On neid, kes väidavad, et valitseb neokonservatism ja foto on sellega seoses naasnud 1980. aastate modernsete väärtuste juurde; on arvamusi, et praeguses fotos puudub (taas) intertekstuaalsus, et pildid piirduvad jälle vaid iseenda piiridega. Kaasaegset fotot on süüdistatud ka selles, et ta ei esita erinevalt 1990. aastate fotost kriitilisi küsimusi ei iseenda ega ühiskonna kohta. Niisugustest väidetest tehakse enamasti järeldus, et fotograafia keel on muutunud kitsamaks, tähendused aga sulgunud iseendasse.

Kui aastatuhandevahetuse arenguid näha taandarengutena, võiksime me esmalt küsida sääraste protsesside põhjuste järele. Tundub, et 1990. aastate fotograafia vaimustuse vähenemisel on oma osa nii fotograafia levikul ja tungimisel kõigisse eluvaldkondadesse, mis siiani polnud võimalik ei tehnilistel ega ideoloogilistel põhjustel. Teiseks silmnähtavaks põhjuseks on kunstimaailma ja ühiskonna huvi keskendumine videokunstile ja filmile. Digitaalsed ja audiovisuaalsed vahendid, mis lubavad igaühel monteerida “oma filmi”, on muutunud kunstimaailmas keskseteks. Säärasel taustal tundub fotograafiaga tegelemine millegi niisama vanaaegsena nagu fotograafide leerile tundus omal ajal näiteks graafika.

Fotograafia kui kunsti mõningase devalveerumise kolmandaks põhjuseks näib olevat 1990. aastate Eesti ühiskonna “üle oma võimete” elamine, mis kunstis tähendas uute vahendite, suundumuste, esteetikate jms. ergast importi välismaalt. Tagantjärgi analüüsides tundub 1990. aastate kultuuriimport sedavõrd kiirena, et Eestis ei jõutud pakutavat oma kultuurilise taustaga ega harjumustega orgaaniliselt liita.

Liialt nobe, tihti kriitikavaba eeskujude ammutamine Euroopa nüüdiskunstist on loonud olukorra, kus üle võetakse vaid rahvusvahelise kunsti silmnähtav, “dekoratiivne” osa. Tagajärjeks tihti pelgalt maneerlikud, kohalikud versioonid maailmakunsti krestomaatilistest teostest; kaudsemaks resultaadiks aga “disainiliku tühja vormi” sagedane domineerimine kunsti üle.

Vaatamata eelmainitule pole aga põhjust näha ei fotograafia ega ka kunsti tulevikku tervikuna kui allakäiku. Ilmselt on väike hingetõmbeaeg pärast enese institutsionaalset kehtestamist lihtsalt möödapääsmatu. Veelgi enam —alates 2001. aastast on kunstimaastikule esmakordselt ilmunud spetsiaalse fotograafiaalase kõrgharidusega kunstnikud. Ilmselt leevendab uus laiapõhjaline ja interdistsiplinaarne haridus enamiku senistest kunsti ja fotograafia probleemidest.

Kõigi ootuste kohaselt ei ole uue põlvkonna maailmavaade enam “negativistlik” ega ka “optimistlik” vaid ennekõike operatsionaalne. Sääraseks prognoosiks annavad alust ka kõige värskemad tööd: ühtaegu kaunid ja kriitilised, meelelised ja intellektuaalsed, jaatavad ja dekonstrueerivad. Elav foto on piisavaks argumendiks, et tõdeda seniste vastandkategooriate ühtesulandumist, ühtlasi see meile ajendi ka uute tõlgendusviiside otsinguteks.

Lisateave artikli kohta