‘Oma’ kirjanduse piirjooni otsimas

19. sajandi lõpu venestussurve õhustikus kerkis esile luuletaja, kelle traagiline elukäik ja meelehaigusega vaheldunud palavikuline looming on jätnud pitseri kogu eesti luulele — Juhan Liiv (1864–1913). Tema prohvetlikku talenti tunnistavad eelkõige värsid, milles ennustatakse Eesti riigi sündi. Liivi loodusluule kujundite konkreetsus, lembelüürika hellus ja isikupära, sotsiaalsete suhete erk tajumine ning hea vormitunnetus on silmapaistvalt originaalsed nii omaaegse epigoonliku luule taustal kui ka sajand hiljem.

Liivi luule mõju kogu järgnevale eesti kirjandusele illustreerib ilmekalt üks legend: nimelt annetanud haige kirjanik esimese eesti teatrimaja — “Estonia” — ehitusele ainsa, mis tal oli: oma kuue. Luuletaja ja hoogsa sulega esseist Ivar Grünthal (1924–1996) on sellest tuletanud võrdluse terve eesti luulega, mis tänaseni ammutab ainet ja motiive Juhan Liivi loomingust. Liivi mõjust kõneleb ka alates 1965. aastast luuletaja kodukohas Alatskivil välja antav temanimeline luuleauhind, millega tunnustatakse aasta jooksul ilmunud silmapaistvaima luuletuse autorit.

Liiviga samaaegselt, 19. sajandi viimasel kümnendil tõi eesti proosakirjandusse realistliku suuna Saksamaal elanud ja seigelnud Eduard Vilde. Ajastu moevoolusid Berliinis tundma õppinud sotsiaaldemokraat Vilde oli esimene eesti elukutseline kirjanik, kelle sotsiaalkriitilised ja ajaloolised romaanid kujutasid 19. sajandi Eesti olustikku, teoorjust ja talupoegade vastuhakku 1858. aastal, massilist usuvahetust koos talurahva Venemaale väljarändamisega ning müütilise Valge Laeva ootust, mis piibli sümboolika järgi pidi eestlased viima tõotatud maale. 20. sajandi haritlaste Euroopasse pürgimise taustal pilas Vilde oma näidendites kultuuri- ja majanduslikku tõusiklust ning mammonakultust.

Uut vaimset elevust tõi eesti kirjandusse 1905. aastal formeerunud rühmitus “Noor-Eesti” eesotsas luuletaja Gustav Suitsu ja novellikirjanik Friedebert Tuglasega (1886–1971). Koos keeleteadlase ja luuletaja V. Grünthal-Ridala ning eesti keele reformija Johannes Aavikuga (1880–1973) kultiveerisid nooreestlased teadlikku esteetilist programmi, olid kursis omaaegse prantsuse, saksa, skandinaavia ja itaalia moevoolude ja soome kirjandusega ning üritasid viia samale tasemele ka eesti kriitikat ja esteetilist mõtet. Nende taotlused võtab kokku G. Suitsu sõnastatud hüüdlause “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”

Vene revolutsioon 1905. aastal pillutas nooreestlasi ja nende sotsiaaldemokraatliku meelsusega kaasaegseid pagulusse, ent kirjastamisvõimalused kodumaal säilisid. Fr. Tuglase jaoks said need peaaegu Eesti iseseisvumiseni kestnud rännuaastad vahetuks kooliks, mis kajastub ka loomingus: tema novellistikas eristuvad realismi järel uusromantilised voolud — impressionism, sümbolism, hiljem, sõjameeleoludest inspireerituna ka ekspressionism. Nii Fr. Tuglase novellistika kui ka G. Suitsu luule vorm on äärmiselt lihvitud ning kõnelevad pingsast mõttetööst ja modernistlikest hoovustest saadud impulssidest. Mõlemad kirjanikud jäid aastakümneteks eesti kirjanduse keskmesse: Tuglas oma juhtiva rolli ja kriitilise doktriini tõttu koguni “eesti kirjanduse paavstiks” hüütuna, Suits nii luuletaja kui akadeemilise õpetlasena.

Kultuuriloolises esseeromaanis “Maapagu” (1988) iseloomustas Soomes elav eesti kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve (1919) nooreestlasi paguluses kui õppihimulisi karjapoisse Euroopas. See võrdlus kätkeb eesti kirjanduse iseloomulikku faasinihet muu maailma suhtes: soovides olla päral ja kaasaegne, ollakse samas sammukese võrra maas arengutest mujal. Sellise faasinihke heaks näiteks on 1920. aastal tekkinud ajakiri ja rühmitus “Tarapita”, mille ajaluule üsna täpselt markeerib aastal 1910 alguse saanud saksa ekspressionismi motiive ja kaasaegsemast rühmituse “Clarté” programmi.

20. sajandi alguse kirjandus ei koosnenud muidugi üksnes rühmitustest. Selle aja proosakirjanikest nimekaim ja tänini loetavaim on Oskar Luts (1887–1953) oma rahvapäraselt lüürilise kooliromaaniga “Kevade” (1912–1913), samuti impulsiivne talent Jaan Oks (1884–1918) naturalistlike novellide ja fragmentaarse luulega. Luuletajaist on hiljem populaarseks saanud oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile jäänud Ernst Enno (1875–1934), kes budismist ja taoismist ning nende läänemaistest populariseerijatest innustununa tõi eesti luulesse idamaist meditatiivsust.

Lisateave artikli kohta