Baltisaksa kirjandus ja selle mõjud

Kroonikatest, baltisaksa härrasrahva teatriharrastusest ning tähtpäevadeks kirjutatud juhuluulest sai alguse siinne baltisaksa kirjandus, mis hoolimata seisuse- ja keelebarjäärist pole jätnud mõjutamata ka eesti kirjanduslugu. Algselt alamsaksakeelne baltisaksa kirjandus kujunes kaasajas tegelikult nii siinsest põlisrahvast kui muust maailmast suhteliselt isoleeritult ja jäi hiljem ka saksakeelses kultuuriruumis omaetteseisvaks, nostalgiasse hääbuvaks nähtuseks. Ajaloolises olukorras, milles seisuse ja rahvuse piirid kattusid, on võõrvõimude vaheldudes tuntumatest Eesti ala kultuurilukku jälgi jätnud Tartumaal Vasula mõisas elanud rootsi luuletaja Georg Stiernhielm (1598–1672) 17. sajandi esimesel poolel ja üks vene romantismi rajajatest Vassili Andrejevitš Žukovski (1783–1852) 19. sajandi algul. Kirjaoskust alles omandava põlisrahvaga neil suuremad kokkupuuted aga puudusid.

Eestikeelse kunstluule varaseim näide on dateeritud 1637. aastal ja selleks on tollase Tallinna gümnaasiumi kreeka keele õpetaja Reiner Brockmanni (1609–1647) kirjutatud juhuluuletus, pulmalaul “Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum”. See esimene eestikeelne luuletus on kirjutatud kõrgvormis ja andis eeskuju ka paljudele järgijatele. Ent need juhuluule harrastused jäid pigem seltskondlikuks mänguks. 18. ja 19. sajandi vahetuse vennastekoguduse liikumisega, selle läbi aga ka talurahva hingeeluga puutus lähemalt kokku Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener (1764–1824), kelle prantsuskeelne romaan “Valérie” ulatus mõjutama isegi Marcel Prousti.

Baltisakslaste roll eesti kirjandusloos on kontsentreeritud 1839. aastal kõlanud luuletaja ja folkloristi Georg Julius Schultz-Bertrami (1808–1875) üleskutsesse “Andkem rahvale eepos ja ajalugu, ning kõik on võidetud!” Eepost asus koostama Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) ja selle töö viis lõpule Fr. R. Kreutzwald — mõlemad eesti soost arstid. Algupärase, regivärssi imiteerivas vormis ja soome rahvuseepose Kalevala eeskujul loodud mahukas lugulaul ilmus esmatrükis saksakeelse paralleeltõlkega annete kaupa aastail 1857–1861. Sellele järgnenud rahvaväljaannetel oli otsustav tähtsus eestlaste eneseteadvuse tõusule. “Kalevipoja” elujõulisust ja inspireerivat toimet tunnistavad selle ümberjutustused ja töötlused, näiteks Enn Vetemaa (1936) travestia “Kalevipoja mälestused” (1971), uuemast kirjandusest Andrus Kivirähu (1970) koomilise lühiproosa kogumik “Kalevipoeg” (1997).

Et tõuke eepose loomiseks, tahtmatult ja kaudselt ka rahvuslikuks ärkamiseks olid olulisel määral andnud estofiilid, siis on ajuti ka eesti rahvust käsitatud kui baltisakslaste tegelikkuseks saanud fantaasiat. Igatahes oli eestlaste rahvuslik emantsipatsioon, mis tipnes omariikluse väljakuulutamisega baltisakslastele ootamatu üllatus. Eesti kirjanduses on seda protsessi käsitletud alates 19. sajandi talurahvarahutuste kujutamisest Eduard Vilde (1865–1933) loomingus kuni Ene Mihkelsoni (1944) süvapsühholoogilise loominguni kaasajal: nii Mihkelsoni luules kui ka tema proosateostes analüüsitakse eestlase kujunemist teatavas lõhestatud olukorras matsirahvast härrasrahvaks, isandaks omaenda maal ning identiteedi kujunemist ja säilitamist võõrvõimude kiuste.

Muu kirjandus kuni 19. sajandi keskpaigani, sentimentaalsed vagajutud ja ka sellised tähtteosed nagu Fr. R. Kreutzwaldi jutt “Viina katk” (1840) ning poeem “Lembitu” põhinesid valdavalt saksakeelsetel eeskujudel ja olid mugandatud eesti oludesse. Ka eesti isamaaluule ja naisluuletajate traditsiooni algataja Lydia Koidula (1843–1886) imiteeris otse või kaude saksa biidermeierlikku luulet, kuid väljendas luulekogus “Emajõe ööbik” (1867) juba ärkavat rahvustunnet. Siit, Kreutzwaldi eeposest ja Koidula luulest ning tema jutu- ja draamaloomingust alates saab kõnelda eestlaste endi kirjutatud kirjanduse katkematust järjepidevusest. Varasemad katsetused, nagu Põhjasõja-aegne Puhja köstri Käsu Hansu (? – 1715 või 1734) kaebelaul “Oh! Ma waene Tarto liin…” (1708), jäid üksikuiks ja rahvakeelse kirjanduse missiooni teadvustamata väljendusteks.

Peale ühe suure erandi 19. sajandi alguses. Üürikeseks jäänud eluajal mitmekülgse hariduse omandada jõudnud ja end maarahva laulikuks nimetanud Kristjan Jaak Peterson (1801–1822) tõestas oma romantilistes ja antiikeeskujusid järginud värsiloomingus eesti keele elujõudu ja ennustas sellele tulevikku. Kuid Kr. J. Petersoni avaldamata luule jäi pikaks ajaks varjule ja pääses kirjandusprotsessi mõjutama alles 20. sajandi algul. Tänapäeval tähistatakse Kr. J. Petersoni sünnipäeval, 14. märtsil, eesti keele päeva.

Lisateave artikli kohta