Eesti kirjandus — Euroopa servale sündinu

Alates esimestest kirjalikest mälestistest 17. sajandil iseloomustab Eesti kirjandust laenulisus ja rõhutatud pürgimine Euroopasse. Lääne orientatsiooni kujundas kristliku kultuuri ja hilisema reformatsiooni mõjul kinnistunud ladina tähestik, mille põhjal 19. sajandi lõpuks kujunes välja ühtne eesti kirjakeel. Kuid samas pärssis eestlaste enesetunnetust eurooplastena siinsete alade kuulumine Vene Impeeriumi koosseisu ajavahemikus 1710–1918 ja nõukogude okupatsioon aastatel 1940–1991.

Esialgu olid kultuuriliste, sealhulgas kirjanduslike laenude kandjaiks sisserännanud pastorid ja haritlased, kes harrastasid ka maakeeles kirjutamist. Eestlaste endi hilisemad Läände pürgimised on lähtunud mitmesugustest põhjustest — on olnud nii otseseid väljarändamisi majanduslikel ja põgenemisi poliitilistel kaalutlustel kui ka vaimseid õpperännakuid, mis mitmel perioodil on lõppenud eesti kultuuri rikastanud naasmistega. Näiteks pakub kirjanduslugu järgmise paralleeli: kui 1905. aastal sõnastas luuletaja Gustav Suits (1883–1956) “Noor-Eesti” rühmituse programmilise Euroopasse mineku, siis 1993. aastal ilmunud viimase kümnendi ühes edukamas eesti romaanis, Emil Tode (1962) “Piiririigis”, nägi kriitika toonase ideaali realiseerumist. Ehk teisisõnu — päralejõudmist.

Teiselt poolt aga on eesti kirjandus juba oma sünnihetkest alates kuulunud euroopalikku kultuurisfääri — esimesteks trükki jõudnud katseteks olid balti-sakslaste eksootilise harrastusena loodud kirjatööd.

Klassikaliste ja suurte kirjandustega võrreldes on eesti kirjandus suhteliselt noor ja selle esimesed mälestised pärinevad ajast, mil Euroopas olid möödunud keskaeg ja renessanss ning valgustusajastu ja romantismi rüpes idanes huvi folkloori ja loodusrahvaste vastu. Nii ongi eesti kirjandusse kätketud ühtaegu nii Euroopasse jõudmise ihalus kui ka kohalolu. Kuid euroopa kultuuriepohhide vaheldumisest rohkem on kirjanduse arengut siin verminud sajandite vältel vaheldunud võõrvõimud ning valitseva, üldjoontes seisusepiiridega kattunud võõrrahva keel. Ühe esimese teadaoleva eestikeelse raamatu, Wanradti-Koelli luterliku katekismuse (1535) vahetult ilmumisjärgses hävitamises võib näha ka tsensuuri algust Eestis.

Vastandina kirjutatud kirjanduse noorusele kõnelevad eesti rahvaluule rikkalikud kogud ristiusu eelsest kultuurilisest vägevusest. Esimesi eesti rahvaluule ülestähenduste fragmente leidub juba 13. sajandi Läti Henriku kroonikas, 18. sajandi lõpul avaldas eesti rahvalaulude näiteid ka Johann Gottfried von Herder oma antoloogias “Volkslieder” (1807). Eesti rahvaluule sihipärasele kogumisele pani aluse pastor ja mitmekülgne rahvuslane Jakob Hurt (1839–1906) 19. sajandi teisel poolel. Praegu Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavad J. Hurda kogud sisaldavad ligikaudu miljon lehekülge rahvaluulet.

Läänemeresoome keeltele, sealhulgas eesti keelele oli algselt omane kvantiteedil põhinev ning valdavalt lüüriline rahvaluulevorm, mida enamasti esitasid naised. Peale väheste, ehkki märkimisväärsete erandite pole seda arhailist vormi hiljem kuigi palju kasutatud. Silmapaistvamad saavutused selles vallas on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) kirjutatud rahvuseepos “Kalevipoeg” (1857–1961), Gustav Suitsu ballaad “Lapse sünd” (1922), Villem Grünthal-Ridala (1885–1942) poeem “Toomas ja Mai” (1924) ja kolm August Annisti (1899–1972) mahukat poeemi. Iseloomulik on, et kolm viimatinimetatud autorit olid haritud filoloogid ja kirjandusteadlased. Professionaalsel tasemel saabus regivärsi uus kõrgaeg 20. sajandi viimasel veerandil eeskätt tänu helilooja Veljo Tormise loomingule.

Kirikulaulude tõlgete, saksakeelsete poeetikate ning maarahva keeles luulekunsti harrastanud estofiilide mõjul hakkasid aga tekkivas eesti kirjanduses juurduma silbilis-rõhuline värsisüsteem, jamb ja trohheus ning euroopalikud värsivormid. Eestlaste kirjaoskust virgutav algne lugemisvara oli kuni 19. sajandini valdavalt tõlkeline ning kantud moraliseerivast ja religioossest missioonist. Ka tollase vähese ilmaliku kirjanduse juhtlauseks sobib “Jut on see kooruke, õpetus on see iva” (Otto Reinhold von Holtz, 1817).

Lisateave artikli kohta