Eesti kirjandus kahes ruumis

1940. aasta nõukogude okupatsioon ja järgnenud sõjasündmused katkestasid eesti kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks. Kirjanike hilisema saatuse määras suuresti see, kas 1941. aastal oldi lahkutud koos nõukogude vägedega või jäädud Saksa armee poolt okupeeritud Eestisse. Sõja-aastail kodumaal viibinud nimekamad kirjanikud põgenesid 1944. aastal Saksamaale (H. Visnapuu) ja Soome kaudu või otse Rootsi (G. Suits, M. Under, A. Gailit, B. Kangro, A. Mälk, K. Ristikivi). Kodumaale jäänuile sai osaks surm Siberis (H. Talvik, näitekirjanik H. Raudsepp), repressioonid, avaldamiskeeld ja sisepagulus (Fr. Tuglas, B. Alver, U. Masing).

Nõukogude võim meelitas koostööle eelkõige pahempoolsete vaadetega ja naiivseid kirjanikke. Kirjandus pidi ideoloogia tööriistana propageerima sotsialistliku realismi meetodit ja parteilisust. Lõpetati Eesti Kirjanikkude Liidu tegevus, kirjastused riigistati ja nende tegevus allutati partei kontrollile, kehtivale režiimile ebasoodne kirjandus keelati ja kõrvaldati käibelt või hävitati.

Eesti kirjandustraditsiooni hoidmine II maailmasõja järgseil aastail jäi pagulaskirjanduse kanda. Loominguline tegevus ja kirjastamine algas sõjaaegsete ja -järgsete kasinate olude kiuste kohe nii pagulaste ajutises peatuspaigas Soomes kui ka Rootsis ja Saksamaa põgenikelaagrites. 1945. aastal asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, 1950 hakkas B. Kangro toimetamisel Lundis ilmuma kultuuriajakiri “Tulimuld” (ilmus aastani 1993) ja asutati suurim pagulaskirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mille raamatulevitamise süsteem tagas kirjanduselu kestvuse institutsionaalsel tasemel. 1957. aastal lisandus noorema, juba võõrsil hariduse saanud ja seetõttu maailmale avatuma seltskonna toimetatud ajakiri “Mana”. Muuseas täitsid pagulased ka eesti kirjanduse tutvustamise rolli vabas maailmas: USAs elanud luuletaja ja kirjandusteadlase Ivar Ivaski (1927–1992) toimetatud ajakirjas “World Literature Today” ilmus rohkesti artikleid ja retsensioone eesti kirjanduse kohta.

Kui nooreestlaste maapagu oli olnud samas ka õpi- ja arenguaastaiks, siis II maailmasõja järgne ja hoopis pikemaaegne eemalolek kodumaast soosis seni saavutatu säilitamist mälus. Läbielatud sõda ja kaotused lõid soodsa pinnase eksistentsialistliku mõtteviisi levimisele. Peale väheste erandite säilis pagulaskirjanduses rahvuslik-konservatiivne hoiak esialgu ilma eriliste vormiuuendusteta ja Lääne kaasaegse kirjanduse mõjudeta, ehkki kontaktivõimalused selleks olid olemas. Puhtaverelise sürrealisti Ilmar Laabani (1921–2000) kogu “Ankruketi lõpp on laulu algus” (1946) jäi esialgu ainsaks modernistlikuks teoseks, kuni sellele 1953. aastal lisandus K. Ristikivi romaan “Hingede öö” — hoiakult konservatiivse kirjaniku ühtaegu isiklik ja samas üldistav sürrealistlike sugemetega teos ekslemisest Surnud Mehe Majas ja mitmetitõlgendatavast kohtuprotsessist humanismi üle. Otseselt “Hingede öö” mõjul tegi romaaniga “Seitse kohtupäeva” (1957) kõrvalekalde modernismi esmajoones patriootlike metsavennaromaanide kirjutajana tuntud Arved Viirlaid (1922), järjekindlamaks moodsa romaanitehnika viljelejaks sai aga Ilmar Jaks (1923). Kirjanduse ainestik rikastus asukohamaade olustiku kujutamisega näiteks Brasiilias elanud Karl Rumori (1886–1971) või Inglismaal elanud Gert Helbemäe (1913–1974) loomingus.

1950. aastate teisel poolel tõusis ja jäi kogu pagulasluule keskseks autoriks B. Kangro kõrval Kalju Lepik (1920–1999), kes laenas vormivõtteid nii rahvaluulest kui eliotlikust modernismist ja kujundas välja isikupärase antoloogilise läbilõikepoeetika. K. Lepiku tagasitulek ja viimaste luulekogude kodumaal avaldamine sümboliseerib lõhestatuse lõppu nagu ka kahe eesti kirjanike liidu ühinemine 2000. aastal.

Lisateave artikli kohta