Kirjandus ja iseseisev Eesti

Nooreestlaste ratsionaalsust tasakaalustas I maailmasõja meeleoludest tülpinud 1917. aastal formeerunud “Siuru” kirjanike seltskond, tuues luulesse emotsioone ja erootilist avameelsust. “Siuru” keskseteks luuletajateks olid Henrik Visnapuu (1890–1951) ja Marie Under (1883–1980), seltskondlikus kõnepruugis “printsess”, keda esitati hiljem korduvalt kandidaadina Nobeli kirjanduspreemia saamiseks. L. Koidula puhul mainitud eesti suurte naisluuletajate traditsiooni hoiab Underi looming suurimal määral: esialgu domineeris selles meelelisus ja just too omas ajas skandaalne erootika, mille tõttu vanameelsed arvustajad teda hurjutasid ja koolitüdrukud salaja lugesid, hiljem jõudis tema kirgastuv luule nii rahvapärase ballaadiainese kui ka üldinimlike ja metafüüsiliste motiivide käsitluseni. Visnapuu luule varieerus varasemast provokatiivsest, futurismist innustunud ja jumalatega rinda pistvast laadist eleegiate ja loodusluuleni, kusjuures värsi musikaalsusel oli eriline rõhk. Mõlema luuletaja tee kulges II maailmasõja keerises maapakku ja nende viimaseis raamatuis said valdavaiks võõrsiloleku ja kaotatud kodumaa meeleolud — Visnapuu luules vahetul, Underil filosoofiliselt vahendatud moel.

Professionaliseerumisele ja mitmekesistumisele järgnes vahetult Eesti Vabariigi loomise järel kirjandusinstitutsioonide teke. Tõsi — juba varem (1906) oli asutatud ajakiri “Eesti Kirjandus” ja üldkultuurilist haridustegevust arendanud Eesti Kirjanduse Selts (1907) — viimane taastati nõukogudeaegse suletuse järel aastal 1992 ja tegutseb Tartus tänaseni. Ent omariikluse tekkimine andis ka rahvuskirjanduse toetamiseks uusi võimalusi. 1922. aastal asutati Eesti Kirjanikkude Liit ja 1923. aastast alates kuni tänaseni ilmub kirjandusajakiri “Looming”. 1925. aastal hakkas toimima Kultuurkapital, mis on kaunite kunstide peamiseks toetamissüsteemiks ka tänases Eesti Vabariigis.

Kui otsida Eesti Vabariigi ajal loodud kirjandusest samasugust identiteeti kinnitavat ja samas populaarset tüviteksti, nagu oli 19. sajandil kujunenud “Kalevipoeg”, siis selleks on kahtlemata Anton-Hansen Tammsaare (1878–1940) viieköiteline epopöa “Tõde ja õigus” (1926–1933). Selles psühholoogilis-realistlikus suurteoses kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi viimasest veerandist kuni uue sajandi 20. aastateni, kusjuures igas köites analüüsitakse süvitsi sotsiaalsete suhete üht aspekti: suhet maa, jumala, ühiskonna, inimesega. Romaani viimane köide kujutab resignatsiooni ja tagasipöördumist talupoeglike väärtuste juurde. Tammsaare viimaseks jäänud, allegoorilises ja folkloorsel ainestikul põhinevas romaanis “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939) on tavapärased suhted pööratud pea peale ja rahavõimul põhineva ühiskonna reeglid omandanud sulane petab peremeest Vana Kurja ennast.

Proosas jäi kahe maailmasõja vahel valdavaks realistlik põhisuund. Teiseks nimekamaks ja riiklikult tunnustatuimaks proosakirjanikuks kujunes randlaste elu kujutanud August Mälk (1900–1987), kuid Tammsaare mantlipärijaks sai 1938. aastal romaaniga “Tuli ja raud” debüteerinud Karl Ristikivi (1912–1977), kelle nn. Tallinna-triloogia (lisaks mainitule veel “Õige mehe koda” 1940 ja “Rohtaed” 1942) jälgib perekonnaromaani vormis elanikkonna eri kihti kuuluva peategelase (tööline, kaupmees, haritlane) eluteed ja eneseteostust kogujaliku skepsisega. Kolmandaks silmapaistvamaks prosaistiks kerkis koos “Siuruga” kirjandusse tulnud parandamatu romantik August Gailit (1891–1960), kelle looming arenes esialgsest grotesksest fantastikast ja följetonismist vagabundiromaanide ja II maailmasõja järgses paguluses kodumaalt lahkumise traagika kujutamiseni.

Iseseisvusaja vaimsetes võitlustes vaheldusid elu- ja vaimuläheduse nõuded ning 1920. aastate lõpul domineerinud eepiline tendents asendus II maailmasõja eelõhtul luule õitsenguga, mille keskmesse asetusid Thomas Stearns Elioti kriitikast mõjustatud kirjandusteadlase Ants Orase koostatud antoloogias “Arbujad” (1938) esinenud luuletajad. “Meie kohus on sundida saledasse stroofi elementide pime raev” — see legendaarse, hiljem arreteerituna Siberis surnud Heiti Talviku (1904–1947) luule kujund sobib iseloomustama kõigi kuue arbuja vormilisi ja sisulisi taotlusi. Samas ei kujutanud “Arbujad” enesest ühtset ja programmilist rühmitust, vaid ajavahemikus 1904–1914 sündinud ning hea humanitaarse haridusega luuletajate seltskonda. Eetilise nõudlikkuse ja tunnetuslike piiride avardamise võrdkujuks on tänaseni jäänud Betti Alveri (1906–1989) looming, mitmekülgse teoloogi Uku Masingu (1909–1985) loitsivad müstilised jumalaotsingud pakuvad jätkuvalt põhjust avastusteks ja tõlgendusteks, kirjandusteadlase Bernard Kangro (1910–1994) sonetiharrastusest sai alguse pikk maapakku kulgenud luuleodüsseia.

Tagantjärele prohvetlikuks osutununa kordus II maailmasõja eelõhtul arbujate luules üks motiiv: üldistatud nägemus humanismi allakäigust. Ehk U. Masingu sõnu kasutades — “taganemine tontide ees”.

Lisateave artikli kohta