Kirjandus ja tardunud aeg

Ühiskondliku surutise tingimustes omandas kirjandus 1970. aastail eripärase staatuse vaba mõtte ja rahva südametunnistuse kandjana. Alltekstide ja allegooriate abil omandas vaim leidlikkust võimu tsensuurivõrgust läbilipsamiseks. Tänu odavatele hindadele olid raamatud kättesaadavad sõna otseses mõttes massidele ja kirjandus kujundas oluliselt rahva hoiakuid, hoidis alal rahvuslikku mälu ja usku eestluse säilimisse. Suurtest tiraažidest hoolimata kujunes mõnigi tippteos defitsiitseks. Kirjanike roll ühiskonnas tipnes 1980. aastal 40 haritlase allkirjastatud pöördumises toonase riigivõimu ja ajakirjanduse poole, mille sisuks mure omakeelse kultuuri säilimise pärast.

1960. aastate lõpust alanud ühiskondlikku depressiooni väljendab ilmekaimalt avaldamisluba mitte saanud ja tervikuna alles 1989. aastal ilmunud P.-E. Rummo minimalistlik “Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972”. Tugevnenud tsensuur kitsendas paratamatult “ametliku kirjanduse” piire —riikliku surve kompenseerimiseks levis käsikirjaliste almanahhidena nn. alternatiivkirjandus, mille keskseteks autoriteks olid räme ja argikeelne dissidentlik luuletaja Johnny B. Isotamm (1939) ja prosaist Toomas Vint (1944). Olulisemaks luuletajaks 1960. ja 1970. aastatel sai aga kogumikus “Närvitrükk” (1971) debüteerinud Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi, 1948–1995), kelle groteskne ja tähendusrikaste pausidega, ühtaegu teatraalne ja isikliku pingega laetud looming kätkes järjekindlaimat vastuseisu sotsiaalsele surutisele. H. Runneli isamaaluule rahvalikkus ja laululisus tagas selle laialdase leviku ka keelamise kiuste, tema patriootiline “Punaste õhtute purpur” (1982) sai küll ilmuda, kuid seda keelati ajakirjanduses arvustada.

Valdavalt muutus alltekstidest tulvil luulekeel argisemaks ja lähenes proosale, mis on tunnuslik ka 1970 paguluses debüteerinud Ilona Laamani (1934) konkreetsele ja iroonilisele luulele. 1960. aastate järelpõlve kuuluva Ene Mihkelsoni (1944) fragmentaarset proosat meenutav Eesti ajaloo, mälu ja identiteedi paradokse mõtestav luule jõudis haripunkti 1980. aastail, mil sellele lisandusid mineviku ja sotsiaalsete protsesside mõju üksikisikule analüüsivad romaanid. 1980. aastate algul tõusid esile Doris Kareva (1958) kõrge vormikultuuriga intiimne ja vihjeline lüürika ning Mari Vallisoo (1950) ballaadiline ja rollivahetustega mängiv luule.

Osati ühiskondliku surutise tõttu, ent vahest ka rahvusvaheliste arengute mõjul muutus eesti kirjanduses oluliseks kaugem ajalooline temaatika. Juba 1961. aastal hakkas Rootsis ilmuma Karl Ristikivi Euroopa ajaloo aineline romaanisari. Samal ajal kirjutas mitu ajaloolisele taustale asetatud tegevusega romaani ka Arvo Mägi (1913), kelle peateoseks sai mahukas illustratsioon Eesti inimese kujunemisest läbi seitsme sajandi “Karvikute kroonika” (1970–1973). Jaan Kross alustas eesti ajaloo valgete laikude täitmist Balthasar Russowi elukäigu belletriseerimisega romaanis “Kolme katku vahel” (1970–1980). Kaasajale järjest lähemale liikudes järgnesid sellele Timotheus E. von Bocki eluloo aineline “Keisri hull” (1978) ja terve pannoo Eestiga seotud vähetuntud isikutest, kuni 1990. aastatel jõudis Kross vahetult isiklikel mälestustel põhineva aineseni. Reisikirjanikuna alustanud Lennart Meri (1929) kirjutas muinasaega julgete hüpoteeside varal elustavad esseeromaanid “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem” (1984). Ajaloolist proosat viljelesid ka M. Traat (“Tants aurukatla ümber”, 1971); “Puud olid, puud olid hellad velled”, 1979), A. Valton (“Teekond lõpmatuse teise otsa”, 1978), B. Kangro (“Kuus päeva”, 1980) jmt.

Lisateave artikli kohta