Kuuekümnendad

Nõukogude režiimi lõdvenedes 1950. aastatel rajasid kirjanduse uuenemisele kodumaal teed luuletajana alustanud Jaan Kross (1920), nii kindlat vormi kui ka vabavärssi meisterlikult valdav sõnamängur Artur Alliksaar (1923–1966) ja klassikalembene luuletaja Ain Kaalep (1921). Suhtlemine nendega sai 60. aastatel kirjandusse astuvale põlvkonnale teiseks, mitteametlikuks hariduseks. Alates 1950. aastate lõpust tekkis ka esimesi arglikke kontakte piiritaguse eesti kirjandusega — järgnenud perioodil saab kõnelda isegi kahe kirjanduse rööbitisest arengust. Seoseid maailmakirjandusega tugevdas oluliselt 1957. aastast ilmuma hakanud, valdavalt tõlkekirjandusele orienteeritud “”Loomingu” Raamatukogu”.

Oli maailma taasavastamise aeg, mida sümboliseerisid Kersti Merilaasi (1913–1986) luuletus kevadisse koplisse pääsevaist vasikaist, J. Krossi debüütkogu “Söerikastaja” (1958) ja Ellen Niidu (1928) “Maa on täis leidmist” (1960), mis tõid kaasa kurioosse poleemika vabavärsi sobivusest nõukogude kirjandusse. Sel taustal tuli aastatel 1962–1967 kirjandusse uus, nn. kassetipõlvkond, mida nõnda nimetati pappkarpides mitmekaupa välja antud esikkogude järgi. Kassetipõlvkonna tuumiku moodustasid tänaseni täies loomejõus kirjanikud: esimestes luulekogudes lapsemeelne maailmaavastaja Paul-Eerik Rummo (1942), ida usundeist ja loodusest inspiratsiooni saanud Jaan Kaplinski (1941), rahvalik ja laulupärane, eelkõige aga isamaalik Hando Runnel (1938), loodusluulega alustanud ja hilisem urbaniseerunud maastike kujutaja Viivi Luik (1946), end kandilise maapoisina esitlenud Mats Traat (1936) ja Ilmar Laabani kõrval teine järjekindel sürrealist Andres Ehin (1940). Nende loomingus on tajutav sisuline avardumine ja vastuvõtlikkus maailmakultuurile, juurdumine ühtaegu nii eesti luule varasemas traditsioonis kui ka innustumine modernismist ja vormiline mitmekesisus.

1960. aastate lõpus ja eriti Praha kevadest alanud stagnatsiooni mõjul kulges see maailma kosmiliste mõõtmeteni avardumisest rõõmu tundnud põlvkonda aga resignatsiooni. P.-E. Rummo luulekujundiga väljendudes “suubub, ah sumbub see hoog umbsesse preservatiivi.”

Et nõukogude kirjanduses oli soositud üksnes realistlik loomelaad, siis püüti proosauuenduslikke võtteid põhjendada prantsuse marksistilt Roger Garaudylt (1913) laenatud piirideta realismi mõiste abil. Poleemikaid ja ametlikku vastuseisu tekitasid Arvo Valtoni (1935) grotesksed ja võõrandumist käsitlevad novellid, samuti nooruslikust protestivaimust kantud Mati Undi (1944) ja karjerismi paljastavad Enn Vetemaa lühiromaanid. Uuenduslik proosa keskendus suurte ajastupanoraamide loomise asemel kaasaja inimese sisemaailmale, mis eriti ilmekaks sai Vaino Vahingu (1940) psühhoanalüütilises proosas ja näidendites. Ka kodumaal juurdus eksistentsialismisugemeline eluvaatlus, mida võis märgata juba Juhan Smuuli (1922–1971) reisi- ja mõttepäevikuis “Jäine raamat” (1958) ja “Jaapani meri, detsember” (1963).

Uuenduse tegi 1960. aastail läbi ka eesti pagulaskirjandus: peamiselt väljendus see nooremate autorite poleemilise protestina seni kirjanduses domineerinud konservatiivse maailmavaate ja sellel põhinenud traditsioonilis–realistliku kujutamisviisi vastu. Põlvkondadevaheline vastuolu ja senisest avameelsem intiimse temaatika käsitlemine on eriti tajutav Elin Toona (1937) ning Enn Nõu (1933) ja Helga Nõu (1934) loomingus, viimase rõhutatud tinglikkusetaotlus ja identiteediotsing teeb temast M. Undi sugulashinge.

Mõnevõrra ergutas kirjanduselu 1960. ja 1970. aastail loodud auhindade süsteem: 1970 asutati iga-aastased žanripreemiad, mida erinevate nimede ja statuutidega antakse välja praeguseni.

Lisateave artikli kohta