Uus uljas eesti kirjandus

Kirjandusteadlase Jaan Unduski (1958) intertekstuaalne ja ühtaegu meeleline romaan “Kuum” (1990), Mati Undi ja Viivi Luige romaanid ja Hasso Krulli intertekstuaalne luule rajasid tee taasiseseisvunud Eesti uuele uljale kirjandusele. Aastatuhande vahetusel avanev kirjanduspilt kõneleb kirjanduse platoolisusest, hierarhiate lagunemisest ja kirjanduses kui tervikus eri subkultuuridele suunatud alakirjanduste tekkest. See annab end märku nii eri huvigruppidele suunatud tekstide (ulmekirjandus, naisteromaanid jms.) kui ka neid loovate seltskondade tasandil (alates 1980. lõpust punkluule, soomeugri ja setu kultuurikihistustest innustunud etnofuturistid, lõunamurdeline regionalistlik kirjandus, taotluslikult räme Tartu NAK, kultiveeritud väljenduslaadiga Erakkond, TNT ehk Tallinna Noored Tegijad, Õigem Valem jt.).

Rühmituste piirid on selgemad luule puhul, proosas seevastu annavad tooni üksiküritajad: varjamatult autobiograafiline ja pihtimuslikult naturalistlik Peeter Sauter (1962), ühtaegu hell ja robustne Mart Kivastik (1963), surma ja religiooni teemadega mängiv Ervin Õunapuu (1956), end kaasaegse mõtleva kirjanikuna eksponeeriv Kaur Kender ja romaanivõistlusel sürrealistliku ajalooainelise romaaniga “Volta annab kaeblikku vilet” (2001) silma paistnud Aarne Ruben. Viimaste aastate võimekamaks prosaistiks on humoorikate pastiššidega kujunenud Andrus Kivirähk (1970), eriti romaaniga “Rehepapp” (2000), milles 19. sajandi lõpu külamiljöö taustal meisterlikult naerdakse välja käibearusaamad eestlaste rahvuslikest veidrustest ja iseloomuomadustest.

Autorid otsivad nii uusi väljenduslaade kui ka meediaühiskonnale kohaselt avalikkuse tähelepanuga seotud müügivõimalusi. Reklaami- ja kirjanduse kirjutamine on saanud üsna lähedasteks ametiteks ja maine kujundamise tähtsust tunnetanud kirjanikud toimivad ka iseendi müügimeestena. Rohkem kui kunagi varem kehtivad täna P.-E. Rummo kirjutatud ja kultusfilmi “Viimne Reliikvia” (1969) laulutekstis kõlavad sõnad “Lõpuks on kõik ju enese müümine, turul me oleme vennad ja õed”.

Kirjanduse kese moodustub ent siiski juba tuntud autorite ümber, kellest kõrgvormis on jätkanud J. Kross ja intellektuaalsesse proosasse avardunud J. Kaplinski, postmodernismi esindavad end teatri ja kirjanduse vahel jagava M. Undi harvemad teosed. Rahvusvaheliselt tunnustatud ja enim tõlgitud J. Krossi ja J. Kaplinski kõrvale tõusis E. Tode “Piiririik”, pannes kõnelema nn. eurokirjandusest, mille üheks tunnuseks on eestlase ekslemised ja identiteediotsingud võõrsil ning piiride äkilisest avanemisest tekkinud kommunikatsiooniraskused. Viimaseid analüüsivad koomilises valguses ka krüptilised Jüri Ehlvesti (1967) teosed. Stagnatsiooniajale tagasi vaatavas romaanis “Ära” (1999) analüüsib Maimu Berg (1945) äraihalust nõukogude ühiskonnast mistahes hinna eest ja isiklikku õnne ja armastust ohvriks tuues. Näitekirjanduses on populaarseim ja hinnatuim autor Madis Kõiv (1929) nii oma kultuurilooliste ja saksa vaimuloost inspireeritud filosoofiliste näidenditega (Kantist, Spinozast, Beethovenist jt) kui ka rahvalikumat laadi näitemängudega.

Ent samas kätkeb looming endiselt ka rõõmu. Kuidas teisiti suhtuda Sven Kivisildniku (1964), tema enese sõnutsi “tuhandete lemmiku” geeniusemüüdi loomisse ja 640-leheküljelise leidlikest keelemängudest pulbitseva telliskivi “Nagu härjale punane kärbseseen” (1996), mille kaanel muuseas on hoiatus “Õppige pähe! Varsti lastakse teid selle raamatu eest maha!” üllitamisse! Või kuidas teisiti hinnata endas tervet institutsiooni — tekstide loojat, esitajat, kirjastajat ja harjuskit — kehastavat Contrat (1974), kes miksib oma tekstidesse kokku lori-, pop- ja rahvalaule, laulab neid meelega valesti toimides nii aktuaalsete sündmuste kommenteerimisel operatiivse luuleüksusena. Mis muu kui epateerimislust sunnib sõna meisterlikult valdaval Karl-Martin Sinijärvel (1971) kasutama oma luulekogu kujunduses vanu õllepudelite silte! Seltskond nooremaid poeete, Sinijärv sealhulgas, on andnud välja “antoloogia”, mis kujutab endast täiesti mängitavat kaardipakki, millel tavapärase masti kõrval on ka nende pildid ja tekstid.

Nõnda elab eesti kirjandus edasi otsides, eksperimenteerides ja igavikku püüeldes, tundes varjamatult rõõmu omaenda olemasolust ja emakeele ilust.

Lisateave artikli kohta