Eesti avangardi sõnum

Kui uskuda Tõnis Vindi teooriat, on eestlaste ürgomaseks visuaalseks eneseväljenduseks geomeetriline abstraktne pildikeel. Kuigi 20. sajandi modernism tõi kunstis kaasa rahvus-ülese mentaliteedi, sidudes end vaimselt pigem teaduse arenguga, näeme, et eesti avangardkunsti visuaalses keeles on siiski jälgi vanadest märgisüsteemidest.

Eesti avangardkunst, mille missiooniks oli 1920. aastatel viia kohalik kunst rahvusvahelisele tasemele ja 1950. kuni 1980. aastani säilitada usk vabadusse ning, järgides Gandhi vägivallatuse põhimõtteid, blokeerida rahva vaimne ängistamine, on visuaalselt teostunud suures jaos just geomeetrilise abstraktsionismina. Sellesse traditsiooni kuulub rida kunstnikke — 1920. aastatel Eesti Kunstnikkude Rühma liikmed: Märt Laarmann (1896–1979), Arnold Akberg (1894–1984), Henrik Olvi (1894–1972), Jaan Vahtra (1882–1947), Eduard Ole (1898–1995); ning alates 1960. aastatest Tõnis Vint, Raul Meel, Leonhard Lapin, Sirje Runge (1950), Avo Keerend (1920), Jüri Kask (1949), Siim-Tanel Annus (1960), Vilen Künnapu (1948), osaliselt ka Kaljo Põllu, Aili Vint (1941), Olav Maran (1933). Vaimselt oldi reaalajas seotud mitmete 20. sajandi edumeelsete vooludega Läänes. Ja mitte ainult Läänes.

Moskva keelatud kunsti üks mõjukamaid isiksusi oli 1950. ja 1960. aastatel eestlane Ülo Sooster (1924–1970). Ta kuulus nende paljude hulka, kes pidi Eestist 1950. aastal Siberisse küüditatuna taluma vangilaagri kannatusi. Pärast vabanemist 1956. aastal ja abiellumist jäi ta Moskvasse, kus leidis ühise keele paljude vene sõltumatute kunstnikega, sealhulgas Ilja Kabakoviga. Kabakov kirjutas Soosterist monograafia, pidades Soosterit üheks oma vaimseks õpetajaks. Käsikiri ootas Nõukogude ajal aastaid, kuni see publitseeriti 1996. aastal kirjastuses “Kunst” eesti, vene ja inglise keeles — Kabakov oli vahepeal jõudnud Venemaalt emigreeruda ning tõusta New Yorgi kunsti täheks. Muide, nekroloog Soosterile avaldati vabameelse tðehhi kunstiajakirja “Vitvarne Umeni” viimases numbris (1970), enne ajakirja sulgemist Praha kevade järellainetusena.

Ülo Soosteri kunst kasvas välja Picasso ja sürrealismi traditsioonist. Sisuliselt elas ta aga kunstis välja ühiskonnas valitsevat ebaõiglust, jäädes kompromissitule positsioonile. “Kompromissitu” tähendas siin eelkõige keeldumist koostööst kommunistliku parteiga. Tema visioonid keerlesid kolme geomeetriliseks abstraheeritud kujundi ümber — muna, kadakas ja kala. Sarnaselt 20. sajandi avangardistidele erutus Sooster teaduse võidukäigust, joonistades ja maalides kummalisi “teaduslikke” visioone.

Lisateave artikli kohta