Enda hääle kuuldavaks tegemine maailmas

1990. aastate saabudes, kui avanesid riigipiirid, algas eri tasanditel ka intensiivne kultuurivahetus välismaaga. Esialgu nautisid suurt ostumenu graafikud, kuna nõukogude rubla devalveerudes omandasid graafilised lehed valuuta staatuse. See osutus graafika kui kunstivormi mainele paraku saatuslikuks. Ka rahvusvaheline Tallinna Graafikatriennaal kaotas 1990. aastatel oma varasema sära; hiljem on traditsiooni püütud graafiku ja fotokunstniku Eve Kase (1958) eestvedamisel küll taastada.

Intellektuaalsel tasandil osutus ülimenukaks aga rahvusvaheline nö uude põlvkonda kuuluv Saaremaa biennaal 1995. (“Fabrique d’Histoire”) ja 1997. (“Invasioon”) aastal, mille kohta ilmus vastukaja nii Eesti kui ka rahvusvahelistes tippajakirjades. Biennaali kuraatorid Peeter Linnap ja Eve Kiiler (siis Linnap) keskendusid ajaloo ja mälu temaatikale, millest saigi 1990. aastate rahvusvahelise kunsti üks peateemasid. Mis on ka väga loogiline — pärast Berliini müüri langemist seisis kogu Ida-Euroopa probleemi ees, et kuidas ületada Nõukogude ajalookirjutuse valikulist mälukaotust. Saaremaa biennaalil said oma esimese rahvusvahelise esinemiskogemuse mitmed noored kunstnikud, kes hiljem tuntust võitsid — Mare Tralla, Marko Laimre, Mari Laanemets, Killu Sukmit, Andrus Kõresaar jt.

Praegu jätkab Saaremaa biennaali mõttelist liini autorite kollektiiv MultiKultuurimaja: filmi ja performance’kunsti vahendusel analüüsitakse ajalugu ning kollektiivset mälu. Väidetavalt on Saaremaa biennaali järglaseks ka Rakveres toimuv rahvusvaheline performance’i festival “KanaNahk” (2000, 2001, 2002), kus on esinenud maailma esimese suurusjärgu kunstnikke nagu Steina Vasulka, Marie-Jo Lafontaine, Oleg Kulik jt.

Omamoodi auküsimuseks on olnud Eesti osalemine maailma vanimal ja prestiiþikaimal Veneetsia biennaalil (asutatud 1895). Eesti võttis biennaalist esmakordselt osa 1997. aastal ning pidi siis kibedusega kogema, et biennaali enda formaat (ülesehitus viitab 19. sajandi kolonialistlikule maailmakorrale) polnud uustulnukate vastuvõtmiseks valmis. Probleeme oli ka teistel väikeriikidel, muuhulgas Lätil ja Leedul 1999. aastal. Veneetsia biennaalile valitakse osalejad riiklikul tasandil ning 2002. aasta seisuga on seal esinenud järgmised kunstnikud: Siim-Tanel Annus, Raoul Kurvitz, Jaan Toomik (aastal 1997); Ando Keskküla, Jüri Ojaver, Peeter Pere (aastal 1999); Marko Laimre, Ene-Liis Semper (aastal 2001).

Poliitilisi eraldusjooni, kannab endas 1996. aastal asutatud uue põlvkonna biennaal “Manifesta”. Näituski rändab iga kahe aasta tagant uude linna, rõhutades Euroopa riikide võrdsust ja demokraatiat. Osalejaid valivad konsensuse põhjal kolm rahvusvahelist kuraatorit, kes püüavad esitada objektiivset arusaama sellest, mis on parasjagu hea ja rahvusvaheliselt koteeritav kunst. “Manifestale” valitakse enamasti nooremaid kunstnikke, kelle curriculum tõendab täisprofessionaalsust, kuid kes veel ei ulatu “kõrgemasse” rahvusvahelisse ringi. Senini on eesti kunsti seal esindanud Jaan Toomik (1996 Rotterdam), Inessa Josing (1998 Luksemburg), Ene-Liis Semper (2000 Ljubljana). Kõigile eesti kunstnikele on “Manifestast” osavõtt tähendanud kutseid järgmistele rahvusvahelistele tippklassi näitustele.

Lisateave artikli kohta